Eero Epner, Draamateatri leht, kevad 2023
Hästi elava kodanliku perekonna rahulikku idülli astub ühel päeval meeldiv tundmatu. Tal tekivad intiimsed suhted kõigi perekonnaliikmetega, mis peagi ulatuvad kaugemale sõprusest. Isa, ema, poeg ja tütar tajuvad, et midagi väga olulist neis on muutumas. Linnud laulavad, riided langevad, vabrikuviled undavad ja teenijad minestavad.
Lavastaja Juhan Ulfsak, lavastuste alusmaterjali valides on vahel oluline ainult konkreetne tekst või stsenaarium, vahel on aga tavapärasest olulisem ka selle autor ning temaga kaasatulev omamaailm. Kuidas seekord?
Antud juhul olid olulised mõlemad, nii „Teoreemi” tekst kui ka selle autor Pier Paolo Pasolini laiemalt. Ma sain Pasolini vastuolulise maailmaga esimest korda kontakti siis, kui nõukogude ajal näidati tänases Heliose kinos Pasolini filmide retrospektiivi ning kultuurihuvilise noorukina vaatasin kõik filmid ära. Ei saa öelda, et „Teoreem” oleks filmina kõige rohkem meelde jäänud, ent Pasolini muutus mingil moel müütiliseks kangelaseks. Tema loomingus on väga huvitav mikstuur seksuaalsest ambivalentsist, religioossest ülevusest ja kriitilisest marksismist. Tema teostes ja filmides otsitakse heakskiitu ja samas pettutakse, kõik on seotud ja vastandatud ning kõige alt kumavad mingid väga tugevad ürgsed impulsid.
„Teoreemi” puhul valisin ma alusmaterjaliks mitte stsenaariumi, vaid jutustuse. Olen töötanud mitmel korral teatris filmistsenaariumitega, tahtsin seekord kirjandust. Jutustuses avanes Pasolini poeedina, tema sõnakasutus, süntaks, kirjelduste poeesia on erakordsed. Aga muidugi olid ennekõike olulised Pasolini ideed, mis tekitavad intriigi ja plahvatusohtlikkust. Lavastuse valmimise käigus selgub, kas üldse ja mis sellest tõesti ka plahvatab, millised osad alluvad teatrikeelele ja mis mitte, kuid alguspunkt on olemas. Kuna teatri väljendusvahendid erinevad filmi või kirjandusteose omast, siis tuli leida teatrile ainuomased viisid Pasolini väga filmiliku ja väga poeetilise tunnetuse väljendamiseks.
Miks sa tahtsid lavastada „Teoreemi” just Eesti Draamateatris?
Õigupoolest oli lähtepunktiks mitte „Teoreem“, vaid soov lavastada Draamateatris.
Miks?
Sest klassikalisemat lava Eestis ei ole kui Eesti Draamateatri oma ning kui midagi on klassikaline, siis see tähendab, et ta vajab pidevat uurimist, uuesti defineerimist – ning see pakub mulle huvi. Me vaatame itaalia lava kui suurt ekraani ning see peaks võistlema Netflixiga, mis suudab toota seriaale, kus üks episood maksab rohkem kui meie riigi aastane kultuurieelarve. Kui lava hakkab Netflixiga võistlema, siis ta sureb. Ent teisalt sobib antud ekraan endiselt lugude jutustamiseks ning kui olla aastal 2023 romantiliselt ja hästi meelestatud lugude jutustamise suhtes, siis tuleb esitada küsimus: kuidas sellel laval lugusid jutustada? Loomulikult oleks esimene impulss kõik tagurpidi keerata, vett täis valada, sametist toolid välja visata. Aga võibolla uurida võimalust, kus vaatamegi lava kui suurt ekraani: kas ja kuidas ta meiega kõneleb. See on väga huvitav väljakutse, sest erinevalt blackbox´ist ei ole kõik neli suunda vabad, on ainul frontaalne suund ja lisaks selle lava ja ruumi konventsioonid ning traditsioonid. Selle kõige keskel huvitab mind küsimus: mis on Eesti Draamateatri suurel laval see, mis on autentne ja jutustamisväärne?
Sa oled lavastajana kasutanud vorme, mis pealtnäha tegelevad hoopis loo lõhkumisega: assotsiatsioonid, sürrealism, ambivalents ja nii edasi. Proovides rõhutad sa samas alati, et kõige olulisem on lugu. Miks lugu?
Sest me ei saagi ennast teisiti väljendada kui loo kaudu, meie minapilt, identiteet, moraal, religioon ja ajalugu on kõik lood. Eriti hästi jutustatud lugusid hakatakse tõeks pidama ja osade puhul isegi tapma. Lugude abil me määratleme ennast ja lugude abil suhtleme me teistega. Me keeldume olemast pelgalt bioloogia, me tahame olla oma väikese looga osa suuremast muinasjutust. Loo jutustamine ei tähenda minu jaoks ainult sõnalist narratiivsust, vaid väga erinevate impulsside kasutamist, muuhulgas emotsioone.
Ent lugu on vist ka miski, mille kaudu ma saan kõigepealt endaga ja siis loodetavasti ka vaatajaga kontakti. Kontakti tahaks aga sellepärast, et kui seda mitte tahta, siis milleks üldse teatrit teha?
Pasolini on väga poeetiline, väga kirjanduslik. Kas kirjanduslikkus või rõhutatult poeetiline sõna on teatris takistuseks?
Pasolini on poeet küll, kuid ta võitleb kõigega ja kõigiga, mis liigub ning on. See kehtib ka poeesia kohta. Tema poeesia on korraga provokatiivne ning dramaatiline ning dramaturgiline ja poeetiline. Kuid ta ei ole hõllanduslik. Kui ta ütleb asju, siis väga otse, tema poeesia on halastamatu. Pasolini poeesia ei vii sind sfääridesse, vaid lõikab sisse.
Üheks oluliseks teemaks Pasolini loomingus ja ka „Teoreemis” on kodanluse kriitika. Teiselt poolt on sul sügav umbusk, kui teater hakkab moraliseerima. Kuidas ühendada teatris kodanluse kriitika ja moraliseerimise vältimine?
See ongi väga keeruline. Esmalt peab antud konfliktist olema teadlik ning seda teadlikkust ka mingil moel näitama. Me ise võime proovisaalis suurepäraselt teada, et kui me kritiseerime kodanlust, siis me kritiseerime iseennast, kuid teatrilaval võib kõik ikka välja kukkuda mannetu moraliseerimisena ja epistli lugemisena.
Pasolini on õnneks hädas kodanluse määratlemisega. Tema maailmas ehk 1960-ndate Itaalias oli märgata, kuidas suurkodanlus muutub väikekodanluseks ning seda teemat Eestis pole kunagi olnud. Küll aga tähendas antud protsess, et Itaalias tekkis ulatuslik keskklass ja see on kindlasti tänase Eestiga seotud. Nad võitsid isegi valimised. Pasolini oli marksistina selle kõige suhtes irooniline, aga ka eneseirooniline. Pole kahtlust, et tal läks majanduslikult kenasti ning et ta oli antud vastuolust teadlik. Tema segadus või pingutus tuleb mujalt. Ja nimelt: ta pole kindel, kas suurkodanlus, keda ta marksistina vihkab – kas selle kadumine on hea või halb. Lõpuks muutuski ta anarhistiks, sest ei osanud lõplikku seisukohta võtta. Neil põhjustel ei moraliseeri ta kodanluse üle, vaid küsib, kas peaks neid mõistma või kas me peaks ehk ise olemagi kõik kodanlased.
Mis on sinu seisukoht?
Kõiki võiks mõista. Seda enam, kui oled lavastaja või näitleja.
Miks sellisel juhul „seda enam”?
Kritiseerida või analüüsida saad ainult siis, kui mõistad. Vastasel juhul esitad midagi, mida sa oled kuskilt lugenud. Probleem on tõeline ainult siis, kui see on natuke ka sinu probleem.
Pasolini teemades, aga ka kirjeldustes aimub selgelt 1960-ndate Itaaliat. Kas see oli suureks takistuseks?
Ei olnud. Me vaatame huviga USA gangsterifilme, mõistame nende koodeksit, kuigi isiklikku sidet meil selle maailmaga ei ole. Aga vaatajad mõistavad kultuurilisi erinevusi, suudavad neid lugeda märkidena ning üldistada ja kohandada. Liiga palju ei pea seda teater nende eest tegema, ega vaataja rumal ei ole.
Pealegi usun ma, et paljud meie väikekodanlikud igatsused on just suurkodanluse ajastust ja me kopeerime neid alates sambakestest ja lõpetades paplihekkidega. Kontekst võib olla „Teoreemis” Itaalia oma, kuid kultuuriliselt ei erine see kõik nii üliväga palju.
Üheks Itaalia-spetsiifiliseks teemaks on „Teoreemis” religioon, mis Itaalias on endastmõistetav, Eestis aga võõras. Sa tahtsid algusest peale, et see kihistus kindlasti sisse jääks. Miks?
Minu jaoks ei olnud küsimus religioonis, vaid ime võimalikkuses. Inimesed ei ole õnnelikud ja rahul ning nad tahavad imet oma ellu. Nad tahavad midagi rohkemat kui see, mis on. Meil Eestis, aga võib-olla laiemalt kogu maailmas otsitakse sageli lahendusi esoteerikast, kuid antud juhul on ime ootus seotud klassikalise religioosse kontekstiga. Nii et küsimus pole religioonis, vaid selles igatsuses, mis väljendab ennast religioonis. Ootuses ja lootuses, et tuleb miski või keegi ning muudab minu elus kõik. Kas paremaks või halvemaks, see on juba iseküsimus. Aga ta muudab. Ja kõik.
Veel üks oluline teemakimp on seksuaalsus, mis suudab näidata inimest nii õrna kui ka brutaalsena, nii arvestava kui ka egoistlikuna, nii empaatilisena kui ka ärakasutajana. Mis sind huvitas?
See, et jumala või ime puudutus on Pasolinil just nimelt seksuaalne. Ühest küljest on antud seksuaalne puudutus või penetreerumine kodanlasse metafoorne, kuid teisest küljest on ta selgelt lihalik ning see lihalikkus kui religioosse ime katalüsaator on kahtlemata provokatiivne ja huvitav.