Veiko Märka, Eesti Päevaleht, 10.11.2020
Urmas Vadi käsitlus Eduard Vilde elust, loomingust ja kaasajast on lopsakalt fantaasiarikas, kuid annab kirjanikust siiski adekvaatse pildi.
Näidendeid, kus miksitakse kokku kirjaniku elukäik, tema kõige silmapaistvamad kangelased ja eesti kultuuriloo üldisem taust, on meil varemgi mängitud. Neid on kirjutanud näiteks Andrus Kivirähk, Loone Ots ja Urmas Lennuk. (Vadi ise ka.) Ent muidugi oli Vilde hoopis teistsuguse iseloomu ja saatusega kui Friedebert Tuglas, Lydia Koidula või Debora Vaarandi. Mistõttu võib tõmmata formaalseid, kuid mitte sisulisi paralleele. Vildest on ilmunud ka Romulus Tiituse naljapildiraamat „Lõbus Wilde” (1976, tekst Elem Treier), aga selles kujutatud kirjaniku elu situatsioonidel pole näidendis peaaegu mingit tähtsust.
Küll on näidendis täiesti omamoodi ja tähendusrikas lavakujundus. Selles domineerivad muuseumiesemed, peamiselt tööriistad. Näiliselt on neid seinte äärde kokku kuhjatud mõttetult palju. Ent etenduse arenedes omandavad rekvisiidid aina suuremat tähendust. Tundub, et riistad pärinevad ajast, kui kirjanik oli väike poiss. Poiss kasvab, sündmused tema ümber arenevad. Ainult ülekohtuse peksu tagajärjel saadud verised triibud ei kao särgiseljalt, ehkki neid varjab hiljem enamasti soliidne pintsak. Asjad, vastupidi, jäävad samaks ja mõjuvad aina arhailisemalt. Tekib kaks ajamõõdet, üks inimeste ruttavas, teine asjade seisvas maailmas. Kuna mängupaik on muuseum, mõjub see kontrast eriti eredalt.
Vildet kehastab – lapsest raugani – Indrek Sammul. Väliselt Sammul Vildet ei meenuta, eriti kirjaniku vanemas eas. Poisikesena on ta oma silmatorkavast habemest hoolimata tunduvalt usutavam. („Meie perekonnas ei ole keegi olnud karvane, sest me oleme vaesed.”) Lavastuse peamine mõte ongi see, et lapsepõlve traumeeriv kogemus saadab kirjanikku eluaeg. Ikka ammutab ta tinti oma veretriipudest seljal, et kriitilise realismi suurmeistriks saada. („Ma olen kirjanik, mitte halastajaõde.”) Miks ei peaks see väliselt silma paistma? Nii on tegevuse arenedes laval justkui kaks Vildet – jõnglane ja täiskasvanu –, kusjuures mingit murdepunkti pole. Triibud on ja jäävad. Sammuli Vilde on omanäoline, energiline ja suurepärane. Draamateater võib sellise näitleja üle tõsiselt õnnelik olla. Lavastaja muidugi ka.
Värvikad kõrvalkarakterid
Kõiki teisi rolle mängivad Kristo Viiding ja Inga Salurand. Rolle on päris palju, kuid ükski pole ülearune ega teiste sarnane. Et Viiding kehastab enamasti mehi ja Salurand naisi, pole üllatus. Küll aga see, et esineb ka olulisi kõrvalekaldeid. Oluline osa lavastuse „Millest tekivad triibud?” tegevusest toimub saali tagaseinas asuvatel ustel. Üks neist on pidevalt lahti ja selle tagusest toast paistab Eduard Vilde büst. Kohati võtab lavastus nii ootamatuid pöördeid, et tundub: büstil vajub suu ammuli.
Teatavasti sai väike Eduard peksa mõisniku kiusliku ja hellitatud poja tiiki lükkamise eest. Lavastus õigustab ka viimast: „Miks nad siis saadavad mulle siia ebaprofessionaalseid meelelahutajaid.”
Elulooline näidend jääks vist igavaks, kui ei oleks värvikaid kõrvalkaraktereid, kes peategelast mõjutavad. Vilde-näidendis on neist keskseim isa (Kristo Viiding). Seda muidugi õigusega, sest tema ju poisile jutus „Minu esimesed triibulised” need triibulised ehk keretäie annabki. („Ma peksan su triibuliseks ja siis ruuduliseks.”) Vadi on Vilde isa kuju ühendanud Kupja-Kaarliga, kes teatavasti ei leia oma uhketest adjustaatidest hoolimata tööd ja sureb lumehanges külma, nälga ja vanadusse. Vilde isa töötas tõesti mõisa kupjana, ehkki lühikest aega. Lavastuses saabki ta selle koha seetõttu, et oma poega nii põhjalikult peksis. Isa toob esile ka kupja positiivse rolli Eesti majanduses: „Hea, kui teenistus jääb ikka oma rahva kätte.”
Ka „Mäeküla piimamees” on süžeesse põimitud. Eduardi isa käsib emal mõisnikule armukeseks minna ja lehm Musti etendab samuti olulist rolli. Ka „Mahtra sõda” ja „Vigased pruudid” põimuvad tüki süžeesse.
Laval teisigi kirjanikke
Vilde ametivendadest näeme kõige rohkem Juhan Liivi (Inga Salurand), kellega teda seob eesti kirjanduse üks tuntumaid konflikte. („Sa ei tohi enam kunagi inimeste üle naerda.”) Salurand meenutab väliselt Liivi veel vähem kui Sammul Vildet. Kuid jällegi pole oluline visuaalne külg, vaid ideed. Näiteks see, et Liiv on ka pärast surma hull ja soovitab Vildele minna Rumeeniasse kuningaks. Hoogne ja sisukas on Vilde kohtumine Marie Underiga ning siin on ka Saluranna väline sarnasus mõjuv. Saame näha, kuidas Vilde, Under ja Underi abikaasa Artur Adson kolmekesi improviseerides kirjutavad kokku Underi luuletuse „Ekstaas” („Ah! Toredaim on elamine maine…”).
Laval (õigemini küll põrandal) näeme teisigi kirjanikke. Oodatult Vilde lähisugulast ja eakaaslast Eduard Bornhöhed, kes ilmub Ivo Schenkenbergi kujul ja kuulutab, et tädipoeg on talle lapsest saadik vastik olnud. (Vilde vastus: „Mind ja revolutsiooni sa ei tapa.”) Episoodiliselt kohtume K. A. Hindrey ja Georg Luigaga, kes olid põhisüüdlased selles, et Vilde „Tabamata ime” ei saanud kirjandusseltsi esimest auhinda. Mistõttu Vilde kirjutas uue näidendi „Pisuhänd”. See võitis auhinna ja võimaldas Vildel selle vastuvõtmisest keelduda, et Hindreyle ja Luigale kätte maksta. See on lavastuses üks ilmekamaid stseene.
Oskar Lutsu laval pole, küll aga on tema tegelaskuju Tõnisson, kellest saab Vilde ässitaja 1905. aasta revolutsiooni päevil. („Kõigi maade proletaarlased, ühinege! Elagu Jaapan!”) Jälle loogiline – Tõnisson oli ju hirmus sakste vihkaja ja mõisade põletamine oligi revolutsiooni silmapaistvaim saavutus Eestis.
Vilde oli viimased 28 eluaastat abielus Linda Vilde-Jürmanniga. Seegi suhe väljendub laval napilt, kuid täpselt:
„Ma ostsin uue ülikonna.”
„Aga kartulid?”
Lavastuse lõpp muutub väheütlevaks ja sentimentaalseks. Loovisiku vanaduspõlv, eriti kui sellega kaasneb nägemise kaotus, pole juba iseenesest huvipakkuv ega sündmusterikas. („Ega minust enam palju võtta ei ole.”) Tema salaarmastatu Raheli kuju mõjus ülearuselt, pealegi ei eristunud ta eriti Lindast. Vadi lavastus on algusest lõpuni provokatiivselt tinglik. Ent selles stseenis mõjub see omadus põhjendamatult. Vadi tekst on muidu tabav ja tuumakas. („Meil, revolutsionääridel, ei ole midagi vaja. Ainult ülikonnad, hea, kui koos riidepuudega.”; „Ma tahan, et sa oleksid õnnelik.” „Mine ära, siis ma olengi õnnelik.”) Raheli ja Eduardi suhtes kumbki omadus ei ilmne.
Lool väärikas punkt
Eeskätt on lõpu mõningases äravajumises süüdi Eduard Vilde ise. Miks ei surnud ta tunduvalt nooremalt ja hulluna nagu Juhan Liiv? „Millest tekivad triibud” on ju nii sisemiste kui ka väliste kujutamisvõtete poolest paarimees Vadi näidendile „Kus sa oled, Juhan Liiv?”. Viimases ilmselt lõpuga muret polnud, juba ainsa kuue kinkimine Estonia teatrimaja ehituse toetuseks annab konkurentsitu eelise.
Päris finaal, kus isa ja poeg teispoolsuses taas kohtuvad ning isa ikka oma adjustaate kiidab, on seevastu sisukas ja paneb loole väärika punkti.
„Millest tekivad triibud” oli esimene esietendus, mis jäi Eestis eriolukorra kehtestamise tõttu ära. (Oli planeeritud 13. märtsile.) Nii mängupaiga spetsiifilisuse, tegevuse tinglikkuse kui ka kiires tempos rollide vaheldumise tõttu oli seda ilmselt komplitseeritum taastada kui mõnda salongidraamat. Peale selle Sammuli pidev mäng kahes plaanis: üks, mida ta ütleb, ja teine, mida mõtleb. Ent lavastuses see tööfaas välja ei paista. Lavastuses näeme kõike, mis seal olema peab: lopsakat fantaasiat ja kibedat tõtt, tundeid ja mõistust, koomikat ja traagikat. Ent mis kõige parem – lavastus ühendab kirjaniku kadunud elu ja jääva loomingu, ilma et kumbki teist varju jätaks. Vildel olid need kaks asja tunduvalt rohkem lahus kui Liivil, ülesanne on seega raskem.
„Kas sa tead, kui raske on olla kriitiline realist?” küsib Vilde näidendis. Vastus oleks: raske, aga huvitav.
Allikas: https://epl.delfi.ee/kultuur/arvustus-perevagivalla-elukestev-needus?id=91615005