„Araabia öö“ on lavastaja Johan Elmile esimene töö Eesti Draamateatris. See on lugu, kus tavalise inimese igapäevaelu saab müütilise, eepilise mõõtme.
Kui sa valid lavastamiseks materjali, mida sa siis täpsemalt otsid?
Sellele on imelikult raske vastata. Tunnen kohe, esimesel või teisel lugemisel ära miski, mis mind huvitab. Aga mis see täpselt on? Mõni repliik või stseen, mingi temaatiline või dramaturgiline asi, mis mind kütkestab. „Araabia öös“ oli tõukejõuks üks repliik: „Kui pöördumatult muutume me selleks, mis me lõpuks oleme.“ Me pingutame kogu aeg, et olla keegi, olla parim versioon endast. Aga paratamatult ühel hetkel avastad, et oled muutunud päris endaks. Vanasti – või mis vanasti, mõned aastad tagasi oli oluline, kui näidendis olid rollid, mida tahaks ise mängida. Et midagi toimuks ridade vahel. Ja et see oleks näitlejale väljakutse. Lugu võib olla väga hästi kirjutatud ja puudutav, aga kui ta on läbinisti arusaadav, siis võib küll teha, aga… ei ole nii põnev.
Millega Roland Schimmelpfennig sind ära võlus?
Luule Epner palus meil lavakooli magistrantuuri draamateooria kursuse raames „Araabia öö“ läbi lugeda. See tekst haaras minust kohe kinni. Paeluv, vaimustav, dramaturgiliselt väljakutsuv, pildid kerkivad silme ette. Aga millest see räägib? Mis see lugu on? Jooksin nagu vastu seina: ei räägi ju mitte millestki! Lugesin veel ja veel ja alles siis hakkas see avanema ja tundus korraga nii rikas, et sellega võib ükskõik mida teha. Ta ei lase oma tegelastel minna lõpuni emotsionaalseks, vaid alati jääb kõrvalpilk. Ja seeläbi näeme tegevustikku ja tegelaste muutust klaarimalt. Mind köidab selle muinasjutulisus. Ei ole stseene, vaid on üks pikk kulgemine. Need on inimesed, kelle elu on muutunud üksluiseks. Ja nad igatsevad oma ellu midagi müütilist, oma tegudele tähendust. Tahaks tunda ennast kangelasena, aga ei ole justkui sihti, ei saa aru, mille nimel pingutada. Ühel hetkel reaalsus asendubki muinasjutuga ja muutub maagiliseks realismiks.
Tegevustik toimub Berliini äärelinnas. Tallinn on veel suhteliselt inimmõõtmeline, metropoli anonüümsust ja multikultuurilisust on ehk vähem kui Saksamaa suurlinnades.
See oli ilmselt mu esimene kahtlus, kui tuli otsustada, kas lavastada või mitte. Aga näidendis on ainult viis tegelast, mitte suurlinna kümme miljonit, ja neis viies on võimalik ennast või oma naabrit või sõpra või ema-isa ära tunda. Näidend ei ole sakslastest või araablastest, kes elavad hiiglaslikus kortermajas. Eestlane või tallinlane tunneb samasugust üksindust, igatsust, kirge, üksluisust nagu need tegelased, kes juhuslikult tegutsevad Berliinis. Inimlikud hoovused tulevad üle kultuuribarjääri. See ei ole lihtsalt lugu ühest kortermajast. See on midagi veel. Nii palju veel.
Kuidas „Araabia öö“ sinu senise loominguga suhestub?
Tuleb tänada noort Toomperet, kellele ma saatsin posu näidendeid ja tema valis just selle välja. „Johan, tee midagi uut! Psühholoogilist teatrit oled teinud ja oskad teha, aga prooviks nüüd midagi atmosfäärikamat.“ Kui kunstiline juht ütleb sulle, et ta tahaks, et sa riskiksid – ma arvan, siis tuleb seda teha. Ma ei pea oma psühholoogilise teatri oskusi täiesti kõrvale panema. Ma ei saa „Araabia öös“ toetuda ainult filigraansele rollilahendusele. Sest kas siin on üldse sedalaadi rollid? Tõenäoliselt hakkamegi mängima sellega, millal on näitleja rohkem või vähem rollis sees, millal ei ole üldse ja millal kukub ülepeakaela rolli sisse.
Lõpetasid 2024. aastal lavakooli lavastajamagistrantuuri. Mida sa seal õppisid?
Lõpetasin ka baka lavastajana, kuigi tegin koolis kõike, mis mulle vähegi usaldati. Astusin sisse dramaturgina, tahtsin saada näitlejaks, lõpetasin lavastajana. Baka annab tööriistad, magistrantuur võimaluse neid lihvida. Magistriõppe pehme eeldus oli, et me sõnastame oma lavastusmeetodi. Võtsin selle endale ülesandeks ja sõnastasingi. Kaks aastat magistris on üks parimaid otsuseid, mida ma oma loominguteel olen teinud.
Kas kõik su kümmekond lavastust on tehtud erinevates teatrites?
Jah. Vanemuisesse lähen nüüd küll juba teist korda. Ja muide ka Draamateatrisse tööle tulen teist korda – alustasin siin kunagi publikuteenindajana garderoobis. Olen küll õnnelik vabakutseline, sest tööd on palju, aga inimesena ma ei ole aldis kogu aeg uute inimestega kohtuma. Mul on vedanud, olen saanud näitlejaid valida. See on väga-väga tore, aga sellegi poolest, iga prooviprotsessi vähemalt esimene neljandik kulub tuttavaks saamise peale. Unistan ajast, kus mul on kolleegid, keda ma juba mingil määral tunnen ja me saame ilma selle neljandikuta kohe edasi minna.
Sul on mõttekaaslasest kunstnik, kes on teinud kõigi su lavastuste kujunduse.
Eugen Tambergiga räägime sama keelt, meil on sama tööeetika. Kujundus on alati teema teenistuses, nii et mina pean kõigepealt aru saama, mis on teema, sealt liigume koos edasi.
Sul on ka endal kunstniku taust, kas sa pole mõelnud ise oma lavastuste ruumi luua?
Võiks, ma osalen kujunduse loomise protsessis väga aktiivselt. Aga mind hoiab tagasi hetk, kui algavad vestlused töökodadega ja ma kuulen, kuidas Eugen räägib lavameistritega või ehitusmeestega. Mul on puudu materjaliteadmistest. Peaks ehituskooli minema. Visiooni on, aga ma jääks praktiliste küsimustega hätta ja kas on seda stressi vaja. Samas ma ei ole veel loobunud, sügelus on sees küll.
Ene Paaver