Jaak Allik, Delfi, 17.02.2026
Hamlet ma eelkäijatele alla ei jää, kuid „Hamletis“ on seekord liialt kunsti kunsti pärast.
Julgen öelda, et kõik eesti teatris alates 1966. aastast lavale tulnud 11 „Hamletit“ – alates Voldemar Panso lavastuses kurjuse olemuse üle elutargalt juurelnud Ants Eskola Hamletist kuni 2017. aastal Jaan Toominga nägemuses hullu teeselnud eksalteeritud printsi mänginud Nero Urkeni – on olnud mõtlemapanevalt huvitavad ning neis on olnud terve hulk säravaid ja ka vaatajaile kauaks meelde jäänud õnnestunud rolle. Seejuures mitte ainult nimiosatäitja, vaid ka Claudius, Polonius, Gertrud ja Ophelia ning ka Horatio ja Laertes, rääkimata värvikatest hauakaevajatest, rändnäitlejatest ja muidugi Hamleti isa vaimust, on andnud võimaluse väga erinevateks tõlgendusteks ja lavastajatele suurteks fantaasialendudeks.
Just karakterite tõlgendusvõimaluste paljusus on üks põhjusi, miks just see Shakespeare’i näidend on 400 aasta jooksul maailma ja 60 viimase aasta jooksul Eesti teatrites olnud kõige enam lavastatav klassikaline teos. Igavikuliseks ja ajatuks on Hamleti teinud kindlasti seegi, et autor on tabanud üksikisiku ühiskondliku eksistentsi alusprobleemi: vägivallale vastu astumine viib ebaõigluse ja vägivallani.
Hamleti küsimus – kas suuta ümbritsevat vägivalda ja ülekohut taluda või asuda sellega võitlusse – on iga ausaks jääda tahtvale inimesele probleem. Kuid samavõrra on igavesed ka teiste pea- ja kõrvaltegelaste probleemid.
Tütarlaps, kes mõistab, et tema siiraid tundeid kasutatakse vahendina ära. Naine, kes on üksinduse hirmus valmis ilmselge pahe ees silmad sulgema. Mees, kes läheb võimu nimel üle laipade. Allajäänud, kes kutsuvad üles kättemaksule. Need on ju inimesed meie kõrvalt ning just seepärast paeluvadki vaatajaid selle näidendi uued ja uued lavastused. Kindlasti kuulub nende hulka ka rohkem filmirežissöörina tuntud Rainer Sarneti Draamateatris välja toodud lavastus.
Veenev ja küps Hamlet
Minu arvates lähevad sellest lavastusest teatrilukku ennekõike Ursel Tilga Hamlet, Ivo Uukkivi vaimuka animatsiooni taustal tehtud võrratu intermeedium hauakaevajana ning Laura Pählapuu kujundus koos Priidu Adlase valgusega.
Lavastaja tahtel ei anna Pählapuu oma kujunduse ja kostüümidega meile mingit kindlat aega ja ruumi. Kunstnikud on loonud kogu lavastuse lummava atmosfääri sugestiivsete pilvede ning neile projitseeruva valgusmängu abil, kus mina nägin piirjooni inimnägudest või isegi esivanemate varje. Aeg-ajalt ilmub nende pilvede vahelt välja ka tohutu täiskuu, mis tähistaevas särab. Pöördlaval liigub kaljurahnuna mõjuv poodium ja ainsa konkreetse detailina Hamleti isa hauarist. See kujundus ei suru vaatajale peale mingit ühest tähendust, kuid loob atmosfääri, mis tundub selgelt vastavat lavastaja tekstinägemusele.
Ursel Tilga puhul rõõmustab eelkõige tema näitleja kasvukõver. Pärast lavaka väga tugeva XXVIII lennu lõpetamist 2018. aastal liitus ta Paide teatriga, kus osales põhiliselt rühmatööna valminud lavastustes. 2020. aastal jõudis ta Raskolnikovi rollis Ojasoo ja Semperi „Kuritöös ja karistuses“ Draamateatri lavale, kus ta paraku polnud just keti tugevaim lüli.
2023. aastal aga pälvis Tilk juba Draamateatri põhitruppi kuuludes kolleegidelt kõrvalaosa auhinna rollide eest kolmes väga huvitavas lavastuses („Macbeth“, „Vend Antigone, ema Oidipus“ ja „Teoreem“). Neile järgnes Tilga rollinimekirjas põnev, kuid autori tahtel pisut üheplaaniline peaosa lavastuses „Eisenstein“ ja paljude preemiatega pärjatud koostöö Rainer Sarnetiga filmis „Nähtamatu võitlus“.
Ma vist ei eksi, kui arvan, et võimalus jätkata Tilgaga koostööd oli peapõhjus, miks võttis Sarnet vastu Draamateatri pakkumise. Ja tulemusena seisab meie ees veenev ja küps maailmadramaturgia tipproll.
Asja teeb eriti huvitavaks see, et erinevalt enamikust Sarneti lavastuse rollidest on Tilga Hamlet loodud psühholoogilise teatri vahenditega. Ta on mitmeplaaniline, ning kuna Sarneti erakordselt vormikindlas ja stiilipuhtas lavastuses pole minu jaoks selget kaasaelamist võimaldavat kontseptsiooni, sobiks Tilga Hamlet eriliste muudatusteta (lavastajarõhke muidugi lisades) ka näiteks Panso, Mikiveri, Nüganeni või Petersoni traditsioonilisematesse „Hamleti“ lavastustesse, jäämata alla neis nähtud Eskolale, Viidingule, Matverele ja Marius Petersonile.
Kahemõõtmelised
Teistest rollidest on psühholoogilis-realistlikult loodud Guido Kanguri hauast välja roniva isa vaim ning ka nn hiirelõksu stseeni esimene näitleja, kelles näen Hamletit selgelt äratundvat talle appi tulnud isa.
Gonzago mõrv on esitatud eeslavale kerkivas toakeses mingi saksakeelse väikekodanliku perekonnajandi stiilis, telerist kostab vist aimatavalt Trumpi kõnet. Jätame Sarnetile tema trikirõõmud, eks samavõrra kandus lavastuse üldisest stilistikast teadlikult kõrvale ka Uukkivi hauakaevaja stseen, mida õigustasid siiski tema näitlejameisterlikkus ja vapustav vaimukus.
Seekordse „Hamleti“ teised rollid olid aga minu arvates teadlikult kahemõõtmelised, ilma jäetud usutavatest omavahelistest suhetest, ehk siis n-ö kabukilikud.
Oma abikaasale alluva tahtejõuetu Claudiuse (Taavi Teplenkov) puhul tekib küsimus, mille ajendil ta küll jõuab oma monoloogini „Mu süü on ränk…“. Väga üheplaaniliselt võimukas Gertrud (Inga Salurand) saab stseenis Hamletiga küll justkui hetkeks ilmutuse oma süüst, kuid kas ta lõpus sooritab selle mõjul enesetapu või joob mürgikarikast kogemata, jääb vähemalt minule arusaamatuks. Samavõrra on ahendatud ka Poloniuse (Rein Oja) motivatsiooni, tehes temast juba grimmiga pugejaliku pisisuli, mitte kõikuvas võimusituatsioonis oleva riigi kõikvõimsa kantsleri.
Arusaamatu Ophelia
Suurim arusaamatus on minu jaoks aga seotud Opheliaga (Teele Pärn). Esimeses vaatuses, kui ta hakkab varmalt oma isa kasuks spioneerima, ei suuda ma märgata temas Hamleti vastu mingitki tunnet. Väga huvitavalt on lavastaja lahendanud monoloogi „Olla või mitte olla“, pannes Ophelia selle ajal eeslavale näoga saali poole pingeliselt kuulama. Näitlejanna mängib selgelt, et ta elab kuulates kaasa ja mõistab Hamletit. Minus tekkis päris huvi, mis nüüd küll saab, kuid edaspidi jätkub ikka Ophelia käsukohane spionaaž.
Hamleti ja Ophelia kohtumisstseeni alustab Hamlet korraks tõsiseltvõetavate tunnetega, kuid märkab peagi pealtkuulavaid vanamehi ning talle saab pilt selgeks. Kolmandas vaatuses esitab Teele Pärn Ophelia hullumis- ja uppumisstseeni võimsalt ning ehk isegi huvitavamalt, kui kunagi varem seda näinud olen, ainult et…
Seni olen arvanud, et Ophelia uputab enda süütundest Hamleti ees ning oma kätega lõhutud õnne pärast, kuid selles lavastuses teeb ta seda üsna selgelt kurvastusest armsa isa tapmise tõttu. Ja kuna lavastuses Ophelia ja Hamleti vahel armastust pole, jäävad ka Hamleti lein ja duellimotivatsioon Laertesega üsnagi arusaamatuks.
Laertesele (Rasmus Kaljujärv) ja Horatiole (Märten Metsaviir) pole seejuures lavastajal jätkunud piisavalt tähelepanu, mis andnuks võimaluse andekail näitlejail oma roll elumahlaga täita.
Lõpuduell ja peategelaste surmad mööduvad liiga tempokalt, et jõuda välja tõepoolest mõjuva ja kauni surmatantsu kujundini Hamleti saksofonisoolo saatel, millega lavastaja on otsustanud teose lõpetada. Horatio köitega taevasse tõmbamine mõjub seejuures ehk liialt tehnilisena. Mis tuleb aga pärast vaikust ehk mis saab meist siis, see pole sedakorda lavastajat huvitanud ning seepärast on ka Fortinbrase saabumine ära jäetud.
Mis parata, kuid minu jaoks on seekordses „Hamletis“ liialt kunsti kunsti pärast. Aga kunsti oskab Sarnet luua – stiilselt, meisterlikult ja ilusalt.