Erlin Eding, Oliver Reimann, Draamateatri ajaleht, kevad 2026
teatris Schaubühne pärast Édouard Louis’ monoetendust „Kes tappis minu isa?“. Foto: erakogu
Erling Eding ja Oliver Reimann vestlesid Édouard Louis’ga 31. mail 2025 Tallinnas, kui kirjanik osales HeadRead festivalil.
Oliver Reimann: Sinu raamatute põhjal tehakse järjest rohkem lavastusi ja sa oled ise oma lugu laval esitanud. Mida või miks tahtsid just teatrivahenditega oma teostele lisada?
Kui olin noorem, siis arvasin, et teatrist saab mu elu. Minu suurimaks unistuseks oli mängida laval. Käisin põhikoolis teatriringis ja ma olin hea, ma polnud arg. Geina olin harjunud kogu aeg esinema. Teadsin, kuidas kehastada kedagi, varjamaks seda, kes tegelikult olen. Nii et ma olin kogu aeg sunnitud näitlema. Kui ei oleks olnud teatrit, poleks ma keskkooli läinud. Ma ei olnud koolis hea õpilane, aga tänu teatrile läksin ma keskkooli, pääsesin oma pere ja sotsiaalse klassi käest. Kui ilmus mu teine raamat „Vägivalla ajalugu“ (2016), siis Thomas Ostermeier helistas mulle, et tahab mu raamatust teha lavastuse. See oli minu silmis kui õnnelik lõpp imalale loole. See sama tüüp, keda olin töölisklassi poisina imetlenud, kellest olin kirjutanud uurimistöid ja kelle lavastusi käisime kooli ajal vaatamas, tahab minu raamatut dramatiseerida. See kõlas uskumatuna. Thomase kutsel läksin Berliini. Pärast proove kirjutasin hotellis teksti juurde, järgmisel päeval proovisime uut teksti. See oli väga põnev. Thomase saksakeelne versioon oli suurepärane lavastus. Meist said sõbrad. Ta on imeilus inimene.
Aasta hiljem helistas ta mulle jälle ja ütles, et tahab lavastada „Kes tappis mu isa“, mis oli just ilmunud (2018). Ja ta tahtis, et ma ise mängiksin selles. Mõtlesin, et see on huvitav eksperiment, mis aitab mu võitlust klassisüsteemi, maskuliinsuse ja homofoobiaga kaugemale viia. Tegime Pariisis proove ja lõime monolavastuse, mida olen nüüdseks pea sada korda mänginud. Hullumeelne.
Oliver Reimann: Teatris näed oma lugu aga paratamatult teistmoodi, see ei ole enam täienisti sinu oma. Mis tundeid see tekitab?
Minu teose põhjal tehtud lavastus kuulub lavastajale, näitlejatele. See ei ole enam minu võitlus, see on nende näitlejate ja lavastajate võitlus. Minu jaoks on see väga ilus ja oluline tunne.
Viimastel aastatel on kunstis olnud palju poliitilisi arutelusid selle üle, kes saab sõna. Kui sa oled rikas, siis kas sa võid rääkida vaestest? Kui sa oled hetero, siis kas võid rääkida geidest? Kas hetero võib laval mängida geid? Mis on kunstis apropriatsioon? Minu arvates puudub sellest arutelust üks oluline aspekt: oma loo teistele ära andmises on ka midagi ilusat. Sündides ei saa ise valida, kuhu ja kelle sekka. Sa võid sündida geina homofoobsesse maailma, vaesena jäiga klassiühiskonnaga riiki või mustanahalisena rassistlikku riiki. Nii et inimesel peab olema õigus mitte kanda haava, mida ta ise ei valinud. Mitte kanda võitlust, mida ta ei ole valinud. Naised, kes on pidanud kogema seksuaalset vägivalda, ei taha sageli sellest rääkida. Selle asemel, et uuesti ja uuesti oma kogemustest rääkida, võivad nad hoopis tahta unustada ja seljataha jätta. Seetõttu on oluline, et ühel hetkel võtaksid teised inimesed meie lood enda kanda. Minu jaoks on teater ilus koht ilusaks apropriatsooniks.
Oliver Reimann: Sa kirjutad emast väga ausalt, aga see on sinu hääl, mis teda „avalikuks“ teeb. Mida ema ise sellest arvab?
Pärast „Ühe naise võitluste ja metamorfooside“ kirjutamist palus ta mul veel kirjutada ja nii sündis „Monique põgeneb“ („Monique s’évade“). Terve elu oli tal töölisklassi naisena tunne, et temast ei räägi keegi ja ta on nähtamatu. Kui ma olin laps, siis ta kordas pidevalt, et keegi ei hooli meist, keegi ei näe meid.
Ma viisin oma ema vaatama Falk Richteri adaptatsiooni „Ühe naise võitlustest“. Ta nuttis, aga oli õnnelik, et lõpuks teda nähakse. Rikkad avavad ajalehe ja leiavad, et kirjutatakse neist ja nendega suhestuvatest teemadest. Suur osa filmidest räägib jõukamast klassist, väikekodanlastest, suurlinnade elust. Sellele vahendatud elule ei ole vaesematel inimestel ligipääsu. Seetõttu on minu emaga seotud teatriprojektid tema jaoks teatud moel poliitilise kättemaksu vorm.
Oliver Reimann: Millised on sinu suhted emaga täna?
Mu ema sai mu emaks, kui olin 25-aastane. Lapsepõlves ei olnud me lähedased. Kummaline on see, et kannatasime sama maskuliinse vägivalla all. Isa ja teised meid ümbritsevad mehed surusid meid alla, mind kui geid ja teda kui naist. Ja ehkki me kannatasime samamoodi, ei lähendanud see meid, vaid ässitas teineteise vastu. Alles hiljem, kui olin hakanud raamatuid kirjutama ja ta mu isa maha jättis, suutsime hakata omavahelist suhet looma.
Väiksena vihkasin, kui ema oli rõõmus. Mu ema oli valdavalt õnnetu ja lapsemõistus võttis seda kui normaalsust. Ma vihkasin neid haruldasi hetki, mil ta oli õnnelik – pani peale muusika, jõi pisut ja tantsis.
Viisin ta Kreekasse, sest see on mu lemmikriik. Käin seal kirjutamas, isoleerin end teistest. Ema on väga vähe reisinud. Me vaatasime templeid, nautisime päikest, head veini ja ilusaid kreeka mehi. Siis ütles ta mulle, et tahab tantsida.
Läksime klubisse ja tantsisime – see oli nii ilus. Ta oli seal oma sigareti ja kokteiliga, tantsis. Lõpuks olin väsinud, kuid ta ei tahtnud lahkuda. Ta tahtis tantsida ja tantsida ja tantsida. Õigus tunda rõõmu. Õigus olla ilus.
Erling Eding: Millal su ema taipas, et see elu, mida ta elab, vägivald, mida ta talub, pole normaalne?
Täpselt ei teagi, kui aus olla. See protsess võtab väga kaua aega. Emantsipatsioon saab alguse dialoogidest. Linna õppima minnes kohtusin naistega, kellel oli palju lihtsam elu kui minu emal, neil oli rohkem privileege. Muidugi on maskuliinne domineerimine mujalgi levinud nähtus, paljud kõrgklassi naised saavad samuti peksa. Ma ei ole naiivne, ma tean seda. Aga ma kohtusin ka naistega, kel olid ülikoolide diplomid, majanduslik iseseisvus, auto. Minu emal polnud isegi juhilube. Nähes neid naisi, sain aru, et mu ema olukord ei ole normaalne. Kuigi mu keskkooli ja ülikooli ajal olid meie suhted keerulised, siis püüdsin teda veenda isa maha jätma. Mu ema polnud rumal, ta nägi, et kasutan kirjutamist vägivallana. Ta tajus seda vägivalda, tajus, et pean end teistest paremaks. Reaalsus on aga kompleksne, sest samaaegselt tahtis ta ka minu muutusega algusest peale kaasas olla, teda tõmbas minu muutumisprotsess. Aga ta sõltus mu isast rahaliselt ja pidi hoolitsema mu noorema õe ja venna eest. Kui nad suureks kasvasid, oli emal kergem lahkuda. Pere võib samuti emantsipatsiooni takistada. Poleks lapsi olnud, oleks ta ehk juba palju varem ära läinud. Lahkudes kogus ta kõik isa asjad kokku, pani need suurde prügikotti ja viskas aknast välja. Ta helistas mulle ja ütles: „Ma tegin selle ära!” Ta teadis, et olin seda hetke oodanud. See oli korraga isiklik, suhtlemist nõudev ja perekondlik teekond.
Oliver Reimann: Millest sa kõige raskematel hetkedel oled jõudu saanud?
Lapsepõlves kogetud rohke vägivald on sundinud mind põgenema ja põgenema. Ma ei mõtle pidevalt, kui kohutav lapsepõlv mul oli, aga ma kardan tagasi kukkuda. Kardan vaesusesse ja vägivalda tagasi langeda. Minu elu suurim paradoks on see, et need sülitused ja solvangud omamoodi päästsid mind. Kui saaksin täna minna ajamasinaga tagasi, siis veenduksin, et see tüüp koolis mu peale uuesti sülitaks. See on kurb. Kui mind poleks solvatud, kui mu peale poleks sülitatud, siis poleks ma põgenenud. See kummaline paradoks ongi kõige tuum.
Inglise keelest tõlkinud Elss Raidmets. Intervjuu pikem versioon on ilmunud lavastuse kavalehes.