Margus Mikomägi, Maaleht, 12.11.2020
Draamateatris mängitud „Suur Siberimaa“ on lavastatud matemaatilise täpsusega. Lavastaja ja kunstniku koostöö loob lavale põnevad ruumid ja meeleolud.
Minu jaoks kannab lavastaja Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu peentööd üsna täpselt luuletaja Edgar Allan Poe luuletus „Ronk“. Kogu luuletuse leiate internetist, panen siia salmi, mis iseloomustab nii lavastuses räägitavat ajalooks saanud aega kui ka lavastuse mõjukust: „/…/ Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti / lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni. / Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi, / istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati / Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti / istus – muud ei midagi…“
Jäin mõtlema, et millal see Jaan Krossi elu saatev hakk ütles „ei iialgi“.
„Suure Siberimaa“ mõlemas vaatuses ilmub piltidesse hakk, mitte ronk. Teda mängib – mulle on see hästi tähtis – kadunud Sulev Luige poeg Markus Luik. Mu jaoks tähendab sõna „saatus2 – ja Jaan Krossi saatusest see näidend räägib – ka paratamatust. Aga Markus Luige mängitud hakk kannab endas üsna paratamatult aegade sidet, mis teeb kõik mitmekihiliseks, ka seal Krossi suurel Siberimaal ja 1950ndate Tallinnas. Saatus kui ettemääratud tulevik.
Üleminekualad
Ervin Õunapuu ja ilmselt ka Hendrik Toompere jõudsid teatri juurde siis, kui meil veel black box-lavasid ei olnud. Nad on saanud meistriteks just klassikalisele lavale kujundust tehes ja lavastades. Seda meisterlikkust laval on ülipõnev vaadata.
Kaks meest juhivad vaatajad ja ka oma näitetrupi ühest lavapildist teise, ning see, et mõlemad tajuvad ja oskavad suure lava sügavust näha, annab laval kulgevale kaalu ja mastaabi.
Piltide vahetusel panevad mehed liikuma pöördlava, sellega koos plangujupid. Taevas on äkki päikesevarjutus, valguse muutus vilksatab vaid hetkeks. See muutuse hetk on kirjeldamatu, aga mõjus.
Tühja sügava lava ette kerkib sõjaeelse vabariigi aegse eliidi elutuba. Koht, kus pole midagi, just seal hakkab mõjuma detail. Siberist tulnud Jaan Kross asub valgest riidest salvrätikuga automaatselt supilusikat puhastama, ja siis ise sellest aru saab, mida ta teeb. Milline kujund!
Üks detail lavastajatööst või nägemisest veel: lillekimp, mille toob juuditar Prohažkat mängiv Britta Soll, ei jää lavale vedelema. Selle viib ära seesama kimbu tooja, ja just sellel hetkel, kui tegelane otsustab eeslava servas selle kaasa võtta, ilmub lava tagumisse nurka Almat mängiv Merle Palmiste.
Mitmemõtteline
See on nüüd pisut teisest ooperist repliik, aga eks üleminekuala seegi, et mu meelest on suure edasimineku oma näitlejateel teinud Jüri Tiidus. Milline kummaline energia teda kannab asumisel oleva armeenlase rollis, on tähelepanu väärt.
Üks esimese hooga ehk näpuga näitamisena tunduv kujund siia näiteks veel – Siberimaad ümbritsevad plankaiad. Ühes lavaküljes on aias värav, mis tegelikult on luituma hakkav pühapilt, tahvelikoon. Ja teise seina toob Tõnu Kargu kirjaoskamatu ahjumeister Krossidele „kingituseks“ tagasihoidlikus raamis Stalini portree. Kui mõelda, siis tõesti – kumb on sümboolsem, kas värav kuhugi või poliitilise juhi portree, olgu ta siis või diktaator. Eespool viitasin, et Toompere ja Õunapuu on kuidagi vana kooliga tandem. No ongi, aga nad ei jäta kasutamata ka ühtegi tänapäeva tehnilist võimalust. Siberimaas on kogu tagalava sein suur ekraan, kus jooksevad maitsekad kaadrid nii loodusest, Tallinnast kui ka filmist „Valgus Koordis“.
Mul ei lähe meelest, kuidas seal kusagil Siberimaal seisvas pikas looduskaadris vilksatavad hetkeks kaks väikest lindu. Tahaks öelda, et nii nagu elus – tuleb oodata ka seda, et lind sinu silmade kaadrist läbi lendaks. Ja muidugi see imeline laas, mis oma argimüstikas lavastuses kohe alguses olemas on, aga mida kohe ei oska märgata.
Tagasi mõeldes on lavastaja ja kunstnik seda maagilist realismi läbi lavastuse silmas pidanud.
Ma ei saa lõpetada mõtteta, mille lavastuse kontseptsioonist välja lugesin: Stalini-aegsed andekad kirjanikud teadsid täpselt, et tegelevad jamaga, ülistades kolhoosikorda ja suurt juhti. Sellised olid näiteks ka nii Juhan Smuul kui Aadu Hint. „Suur Siberimaa“ on rikas lavastus igas mõttes.