Mikk Saard
Pahaaimamatu publik siseneb saali, võtab istet ja jääb ootama etenduse algust. Tuled kustuvad. Laval saab nähtavaks hubane stseen, kus kaks kena tütarlast mõtisklevad armastuse ja raamatute üle. Siis läheb kõik jälle pimedaks. Hakkab kostma mingi plärin ja tagalavale kerkivad hallid müürid. Nad tõusevad ja tõusevad. Peretütar Tatjana (Liisa Saaremäel) istub lava keskel, pea käte vahel, ning tema äng kandub saali. Lava on muutumas hallide seintega vanglaks. Edasi peab publik koos tegelastega laval taluma üle kahe ja poole tunni pikkust õudusunenägu, mis on nagu vastik karussell, kus kõik käib ringiratast ja mingit väljapääsu ei näi olevat. Tere tulemast keskpärasuse ja kitsarinnalisuse väikekodanlikku maailma, Vassili Vassiljevitš Bessemjonovi (Indrek Sammul) majja.
Heaks lavastuslikuks leiuks on rattaga elutoas ringi sõitmine esimeses vaatuses. Tahaks kiiremini ja kaugemale, aga ei saa, seinad on ees. Perepoeg Pjotr (Robert Annus) sõidab rattaga ümber kena mugava sohva ja mõtleb, mis on see “minu elu”. Teterev (Lauri Kaldoja) hakkab süntesaatoril mängima “Õnne 13” tunnusmuusikat, seda oodi väikekodanlusele. Pjotr on rahulolematu, ta ei saa hästi aru, mida ta elust tahab. Tema elu on tõeline Hiina piin, aeglane
surm: ta on lõksus altkorruse Jelena (Marta Laan) juures pidutsemise ja vanematega tülitsemise vahel. Pjotril ei ole jõudu ise sellest karussellist välja murda. Mõnes mõttes päästab Pjotri (mitte just kõige kõlbelisem) Jelena, kellega Pjotr vanemate nõusolekuta lõpuks kokku elama hakkab. Mulle näib siiski, et Pjotrit ei rahulda ka see elu ja ta on üsna varsti isakodus tagasi. Siis juba võib-olla padujoodikuna.
Väikekodanlus on nunnu, pehme ja ohutu. Ta on nagu… suur kollane vatist tibu. Lavastaja ja kunstnik on loonud selle tibu näol tabava sümboli. Vassili ja tema naine Akulina (Kaie Mihkelson) olid oma lastele kudunud mõnusa väikekodanliku pesa, sest see on kõige turvalisem kasvukeskkond üldse. Kuid nad ei arvestanud sellega, et nende lapsed Pjotr, Nil (Hendrik Toompere Jr.) ja Tatjana tahavad vabadust, seda “mõtlemist oma peaga, tundmist oma
südamega.” Näitlejad annavad väga hästi edasi masendavat ängi, mida selline vangistus võib tekitada. Noorte vanemad ei luba neil teha midagi erilist või maksimaalset. Tekib konflikt laste vabadusejanu ja vanemate hoolitsuse vahel, võitlus inimese ja kollase tibu vahel. See on võitlus elamise ja mandumise peale. Tuleb tappa kollane tibu!
Lavastuses on väljendatud suurt usku armastuse päästvasse jõusse. Esimeses vaatuses on Vassili kasupoeg Nil tagasihoidlik ja allasurutud poiss. Tema avalik armastusavaldus on ettevaatlik ja kaitsev. Hiljem ta kahetseb, et oli üldse rääkinud. Vaatuse lõpus läheneb ta oma armastatud Poljale (Liisa Pulk), kingiks kaasas kollane tibu(!). Tema leebes ja tagasihoitud käitumises on raske leida märki kirglikust armastusest (väikekodanluse vastandist). Siiski võtab armastuse vastupandamatu kutse olukorra üle, Nil paneb tibu käest ja otsib siirast kontakti Poljaga. Sedapuhku maadlemise näol, nad ajavad üksteist taga ja jooksevad koos toast välja. Õnnetu Tatjana, kes Nili armastab ja kõike pealt näeb, jääb kahekesi armastajatest maha jäänud kollase tibuga. Kollane tibu valitseb tema elu üle, midagi pole teha. Oma õnnetuses arvab ta siiski leidvat lahenduse, juua mürki, mis lõpuks muudab teda veelgi õnnetumaks. Ta on
kollase tibu ori. Nil aga on teises vaatuses vabanenud harjumusest väikekodanlikku tibu kummardada. Ta on sirgeselgne, kindel ja seisab iseenda ja oma väljavalitu eest. Armastus on vabastanud ta tibu ikkest.
Lavastuse juures oli märkimisväärne see, et ühtegi “peategelast” justkui ei olnud. Kõik tegelased proovisid iseennast alal hoida. Lavastaja on näidanud neid õnnetusehunnikuid siira kaastundega. Nad jauravad ja ajavad oma õigust taga, kuid keegi targemaks ei saa. Kogu etenduse vältel on tahtmine püsti hüpata ja hüüda: “Kuulake ometi üksteist!” “Sina oled inimene, mina olen ka inimene,” ütleb Nil teises vaatuses. Tal on tuline õigus!
Pärast kaht ja poolt tundi ängi ja tuima valu, mis tuleb rahuldamatusest ja vangis olemisest, lastakse publik vabaks. ”Lendan välja kuldsest puurist,” kuulutab lõpulaul. Ja meie ees lammutabki kõige õnnetum tegelastest, Tatjana, selle neetud puuri ära, ta tõstab lava tühjaks. Ta laseb meid lendu, võtab meilt koorma, et me saaksime minna ellu tagasi ja proovida vähendada kollase tibu võimu meie üle. Pärast katarsist mõistame, et on vaja kuulata üksteist ja ainult sedasi saame muuta elu Maal talutavaks.