Margus Mikomägi, Maaleht, 02.12.2024
Elmo Nüganeni „Solaris“, mis esietendus Eesti Draamateatri suures saalis, on mõtestatud vaatemängu pakkuv inseneriteater. Kristo Viidingu vastne „Naeru Akadeemia“ kunagise pioneeride palee, nüüd juba ammu Kanutiaia huvikooli väikesel
Kirjutan kaks nähtud lavastust ühte arvustusse, sest nii nad mu ellu sattusid. Mõlemad on kindlalt teatrisündmused, mis siis, et täiesti erineva vormiga. Mõlema puhul saab ja tulebki rääkida teatrikunstist.
Lavastaja Elmo Nüganen ühendab nüüdisaegsed tehnilised võimalused psühholoogilise teatriga, proovib neid sulatada. Lavastaja Kristo Viiding usaldab publikut ja tõstab pjedestaalile inimese, keda mängib näitleja. Inimhingede inseneeria mõlemal juhul.
Solaris ei ole kaubamaja
Kõigepealt see, et lavastus „Solaris“ ei sündinud Elmo Nüganenil tühjale kohale. Mõni aasta tagasi tegi ta Tallinna Linnateatris lavastuse „Lapsed“, kus tegelasteks teadlased, kes peaksid meid päästma tuumakatastroofist.
Solaris ei olegi kaubamaja, vaid planeet, kus ookean elab. Ja sealt ehk jõuavad inimeste pähe mõtted, mida pole kerge taluda. Kaks pilti on peas, mis ehk teatrit ei seleta otsesõnu.
Neist esimene on hetkest, kui enne esietendust seisin Rahva Raamatu poe kõrval ja nägin vist elus esimest korda kaugel säramas kirjasid „Solaris“. Aega oli ja ma mõtlesin sellest, kas hiigelkaubamaja on kohtumine tundmatuga. Argimõõtmes ongi, jõudsin järeldusele. Ja teine hetkest, kui pärast etendust saalist lahkudes heitsin veel korraks pilgu lavale ja tühjenevasse saali. Nägin teatridirektor Rein Oja seismas saali tagumisel, keskmisel uksel. Korraks käis läbi pea, et tahaks koos temaga seal seista ja vaadata seni, kuni ka saalis tuled kustuvad. Nii uhke pilt oli!
Miks ma ütlen, et nägin inseneriteatrit? Sest sellist tehnilise teostuse paraadi ma pole varem näinud. Lavapildid muudeti elavaks, nagu see ookean, mis Solarisel.
Kuidagi sõnakõlksuks on saanud, et teater on meeskonnatöö. Aga siin see sõna otseses mõttes torkab silma. Elmo Nüganeni lavastajamõte, Kristjan Suits kunstnikuna. Valguskunstnik oli seekord Oskars Pauliņš ja selle külalise kutsumine õigustas ennast. Võõras ja huvitav käekiri. See, milliseid imesid saab luua tänapäevase teatrivalgusega, emotsioone mõjutada.
Muidugi andis eelloetletute fantaasiale vabaduse mängupaik, kosmosejaam teisel planeedil, aga ikkagi – kõik kõlas kokku ja seepärast usun, et selle taga oli karm insenerlik, arhitektilik arvestus. Video ja heli muidugi ka. Viis ekraani ja tehnilise süsteemi värvilised signaallambid. Lisaks üks koht selles kosmosejaamas, kuhu astudes kuuled ja näed oma mõtteid. Neid, mis päris.
Just see, milliste mõtetega me elame ja meid ümbritseva tundmatusega kohtuma läheme, oli see, mis andis Elmo Nüganeni lavastusele ja kogu ümbritsevale „tulevärgile“ mõtte. Ilmselt ei olnud saalis ühtegi inimest, kes ei mõelnud korrakski sellele, et me keegi ei kujuta ette, kuidas me ellu tungiv tehisintellekt AI seda muudab. Mis meist saab?
Ses lavastuses ei puudu ilus armastuse liin.
Minu jaoks – ja see ei olnud ju otsesõnu välja öeldud – jäi painama vastandus: kosmosejaamas teadust tegevad teadlased ja meie alateadvus, tunnetus, mida teaduslikult seletada ei saa. (No saab, aga see ei ole kuidagi tõene.)
Inimene oli äkki väike selles loodud lavamaailmas. Nii nagu on, kui seista põlispuude kõrval ja vaadata taevasse. Samasuguse tunde loob mulle meri iga kord, kui tema äärde satun – lõpmatu, salapärane ja elus.
Muigega saan siin tsiteerida Valdur Mikitat, kes oma uues raamatus „Kodukäija koodeks“, mis vormistatud Eesti põhiseadusena, kirjutab, et meil seda, kas universum on elusolend, otsustab rahvas!
Rõõm muidugi oli näha ses lavastuses viimasel ajal harva mängivat Tõnu Karku, kes on seal kuidagi teistmoodi vägev kui tavaliselt. Harriet Toompere naine oma naiselikkusega jäi meelde. Jaan Rekkor oli mu jaoks kohati Põrgupõhja Jürka, keda ta ka on mänginud. Taavi Teplenkov näitas, et ta säravate osade seeria jätkub, seekord oli tema grimmis ja mängus midagi jürijärvetlikku. Mait Malmsten aga oli kõige paremas mõttes oma isa Reinu moodi selles psühholoogi rollis.
See, kuidas Mait Kris Kelvinina jõudis planeedile saabumisest lõpumonoloogini, oli peente muundumiste tulevärk. Samas ei saa ütlemata jätta, et muu müra sellelt peenuselt tähelepanu ära röövis.
Krisi lõpumonoog: „Maa?… Ma mõtlen tema suurtele, inimesi täis tuubitud kärarikastele linnadele, milles ekslen ja kaon, upun inimestesse. Muutun vaikivaks ja tähelepanelikuks. Ma pean pingutama, et naeratada, viisakalt kummardada ja teha tuhandeid pisiasju, millest koosneb maine elu. Hiljem läheb kõik normi. Ilmuvad uued huvid, tuttavad, isegi sõbrad, ja naised, ja võimalik, et ka üks naine. Kuid ma ei pühendu nendele täielikult. Mitte millelegi, mitte kellelegi mitte iialgi enam.“
Ja jälle meenuvad Solaris, mis pole kaubamaja, ning teatridirektor, kes armastab teatrit.
Tsensor teatrit ei armasta
Kuidas kirjanik tsensori naerma ajab ja seega teatrit armastama õpetab? „Naeru Akadeemia“ – lavastuse tõi välja uus ühendus Akadeemiline Teater – on puhas näitlejateater. Lavakujundus ja rekvisiit on askeetlik. On kaks meest laval, vaimukas komöödia. On vähemalt sama hea näidend nagu „Päikesepoisid“, kui mitte veel parem. Ja selleks, et see õnnestuks, peavad näitlejad olema väga head. Ongi.
Tegelikult on „Naeru Akadeemia“ loojad kolm näitlejat. Ma usun, et sellise suurepärase lavastuseni aitas neid just see, et lavastaja Kristo Viiding on saanud väga heaks näitlejaks. Ja ta oskab oma kolleegidele näitlejatele mõnes asjas nõu anda just nii, nagu väiksema näitlejakogemusega lavastaja ei oskaks.
Ehk siis see vana hea tarkus, et lavastaja ei ole üksnes suurele ideele vormi andja, vaid on ka näitejuht. Kristo Viiding muidugi annab lavastusele ka vormi. Pilte juhatab sisse ja välja suur Jaapani rituaalne trumm, mida mõlemad tegelased rituaalselt löövad. See vorm ei tapa näitlejaid, vaid hoopis tõstab neid esile, ehk isegi tutvustab nende tegelaste olemust.
Ivo Uukkivi mängib tsensorit. Tal elab kodus vares ja tema eelmine töökoht on olnud vanglaülem. Martin Kõiv on teatri Naeru Akadeemia näitekirjanik, kes tuleb tsensori juurde, et saada luba oma uuele näidendile. Tsensor luba ei anna, käsib näidendi ühe ööga ümber kirjutada oma näpunäidete järgi. Ja lahendus saabub alles seitsmendal külaskäigul. Naljakaks teeb näidendi, näitlejate dialoogi ja vastumängu kokku just meeste omavaheliste suhete muutumine. See, kuidas Ivo Uukkivi üks silm nutab ja teine naerab, annab loole ka traagilise alatooni.
Kristo Viidingu lavastusele annab näo ja isikupära see, kuidas ta on jälginud, et lavastus samm-sammult, pilt-pildilt kasvaks.
Seitsmendaks päevaks on muutunud kõik. Tsensor on andnud käsu visata näidendist välja kõik naljad. Ja mõlemad tegelased saavad aru, et on sündinud meistriteos.
Ma ei räägi lahendust välja, aga lõpp toob eelnevalt mängitu otse meie ärevasse aega – saage sellest lahendusest ise osa. See üldistus küll, et me aeg on tsensuuriohtlik (hetkel pole ehk tsensoreid, aga valitseb enesetsensuur), sellest lavastuse aktuaalsus. Ja teine asi, et äkki peaks kultuuriministeeriumi teatrite kärpekrokodillid püüdma ka kirjutamise ja lavastamise ning ehk rolliloomisegi protsessi süüvida, äkki nad oleksid siis muutunud mehed-naised.
Või tsensori sõnadega: „Ma ju hoiatasin, et ei anna lavastamisluba, kui ma kasvõi korra naeran. Mis te arvate, mitu korda ma naersin? Ma lugesin kokku. Kaheksakümmend kolm korda!“
Mina ei lugenud vaadates oma naeru kokku, aga vähemalt 84 korda tegin seda sel õhtul kindlasti.
***
Mind tegi „Naeru Akadeemia“ nägemine lapselikult õnnelikuks just selle koos tegemise rõõmu ja loova vaimu pärast, mida, arvan, kogu saal tajus. Ma sain kõike näha ligidalt. Miski ei läinud kaduma, müra ei olnud.
„Solarise“ üle olin samuti õnnelik, aga see oli teistsugune tunne, pisut intellektuaalsem, isegi ehk väljamõeldum, mõistusepärasem.
Ja muidugi see, et nii väikesel kui ka suurel on koht teatriilmas Üks rikastab teist ning on võimalik seda kõike näha tervikuna ja tasakaalus.