Jaanus Kulli, Õhtuleht, 18.09.2023
„Varumehed“ on sündinud kahe teatri, Soome rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös ning Soomes jõudis see publiku ette juba kevadel.
Mis on esimene mõte „Varumeeste“ Eesti esietenduselt lahkudes? Et sedavõrd olulisi ja sotsiaalseid probleeme kaasav nähtus nagu Eesti meeste Soome (ehitus)tööle minek istub tänagi meie kollektiivses teadvuses, aga tal pole justkui enam sedavõrd teravat ühiskondlikku kõlapinda. Oma osa Soome töörände fookuse ähmastumisel on kindlasti selleski, et pendelränne pole enam sedavõrd intensiivne ja teravalt pildil (oma osa oli siin koroona-aastatel) ning elukvaliteedi võrdsustumisel Soome lahe lõuna- ja põhjakaldal. Mis tähendab, et rohkem on hakatud koju tagasi pöörduma ja mitte alati ei minda enam tõotatud maale õnne otsima.
Seega „Varumehed“ võinuks jõuda meie lavalaudadele juba märksa varem. Vähemalt kümmekond aastat varem, samas eeldades, et Soome publik on tänulikum vaataja, kuna probleemistik pole talle ehk sedavõrd kodus.
Lavastuse tutvustuses öeldakse, et „Varumehed“ on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes ning et see põhineb dokumentaalsel materjalil. Mis tähendab mõistagi autentsust, lavale projitseeritavaid fakte ja arve pendelrändest, eestlaste tööhõivest Soomes jne. Aga see kõik ei tähenda must-valget igavat pilti. Eestis Kalevipoegadeks ristitud, lavastuses varumeestena väljamängitud eestlaste tööotsingute taga seisavad ju väga valusad isiklikud kui ka sotsiaalsed probleemid: perede lahusolekud, oma identiteedi hägustumine või lausa kaotamine, kaksikperekondade tekked, stress, selle alkoholiga maandamine. See kõik on vaid kümnendik sotsiaalsetest probleemidest, mis kuhjuvad kui kevadine rüsijää Soome lahe põhjakaldal. Jah, eestlane saab Soomest oma leiva, aga mis see maksab?
Ometi on loo autoril Andra Teedel ja lavastajal Aino Kivil õnnestunud luua ja põimida kokku luust ja lihast tegelased. Ehedust loob ka see, et laval ongi eesti ja soome näitlejad, aga reaalse elu valupunkte ja halli elu tasakaalustavad situatsioonikoomika, mis johtub – vaatamata vennasrahvaks olemisele – erinevatest hoiakutest, kommetest ja tavadest.
Kalju (Taavi Teplenkov) on ülekvalifitseeritud intellektuaal, kuid Eesti riik tema teeneid ei vaja ja kodulaen on kivina kaelas. Nii vaatab temagi viimase õlekõrrena Soome poole, kus on ees koolivend Rivo (Tiit Sukk). Ja kes koos kamraadide, juba soomestunud eestlase Janeki (Heikki Pitkänen) ning natuke kummalise ja salapärase Igoriga (Antti Pääkkonen) moodustavadki seltskonna, kes võtavad vastu iga väiksemagi kui pakutava (musta) tööotsa.
Selle seltskonna igapäevategemistesse on pikitud vahele kolm pikemat monoloogi soomestunud eestlastega, millised oma vormiliselt lahenduselt ja just lavastuse terviklikkuse kontekstis tekitasid kõige rohkem küsitavusi.
Neist kahe esimese, Eestist Soome kui geidesse tolerantsemalt suhtuvasse ühiskonda põgenenud Eero (Chrisopher Rajaveer) ja koos emaga joomarist isa eest Soome pagenud Kristjan (Gert Raudsep) jutustavad oma monoloogi millegipärast videoekraanilt, samas kui medõde (Paula Siimes) astub oma looga publiku ette laval. Jah, omamoodi on need kolm elusaatust justkui kvintessents soomestunud eestlaste eluteedest, aga äkki oleks neid kui oma sõprade või tuttavate elusaatusi võinud muu olustiku sees vahendada hoopis Rivo või Janek?
Erandiks on Rivo ehk siis Tiit Suka enda monoloog, mis tõesti naha vahele poeb.
Kus Rivo loetleb, et viimase viieteistkümne aasta jooksul on ta igas kuus olnud kodus vaid ühe nädala. „Üks nädal on veerand kuust. Veerand aastast ja veerand elus, mida elan,“ mõtiskleb ta, mille taga on karm reaalsus.
Selgelt veavad tükki Taavi Teplenkovi ja Tiit Suka kehastatavad tegelased. Jah, nende tekstimaht on suurem, nad on suuresti kogu etenduse käigus fookuses ja nemad markeerivad Eestist Soome ehitustöölisteks läinute lugusid. Aga nad tõusevad esile ka mängulaadilt.
Kindlasti tahaks esile tõsta ka Karmo Mende lavakujundust, leidlikkust pisidetailides. Nii näiteks saab kaablirulli südamikust ratas ja rullikeeratud plastiktorust rool kujunduse keskmes oleva kastiautole, millest omakorda lihtsa võttega moodustatakse meeste magamisasemed. Pisidetailid, aga töötavad.
Töötab ka näidendi ehk lavastuse lõpp, aga las see jääb…