Tena Štivičić. Foto: Matea Smolcic
Kuidas te teatri juurde jõudsite? Teie isa on samuti stsenarist, kas see on perekondlik järjepidevus?
Ei tea, kas kaks kirjanikku peres on piisav, et rääkida järjepidevusest, kuid tõepoolest, mind mõjutas see väga tugevasti, et kasvasin üles kirjanduse, teatri ja filmide keskel.
Miks te valisite dramaturgiaõpingute jaoks just Suurbritannia ja Londoni ülikooli?
Pärast Zagrebi Draamakunsti Akadeemia lõpetamist tahtsin edasi õppida. London oli põnev linn, erakordse teatriajalooga. Ja peale horvaadi keele oli inglise keel ainus keel, milles kirjutamas suutsin end ette kujutada. Tahtsin ka minna Euroopasse, kuid samal ajal kodust mitte liiga kaugele.
Palun rääkige, kuidas teie enda pere pärimus inspireeris teid „Kolme talve“ kirjutama ja eri põlvkondade naistele häält andma.
Mu emapoolses suguvõsas on nelja põlvkonna vältel sündinud ainult tüdrukud. Muide, minul endal on praegu üks tütar, nii et nüüd siis juba viie põlvkonna vältel. Minu vanavanaema saatus oli samasugune nagu näidendi Monikal. Ta oli rikkas majapidamises teenija, igasuguse hariduseta, peaaegu kirjaoskamatu, ta jäi vallalisena rasedaks ja tema külakogukond heitis ta kui vallasema endi hulgast välja. Seda häbi kandis ta endaga elu lõpuni. Tal ei olnud sõnu, vahendeid oma läbielamiste väljendamiseks ja tal polnud ka kedagi, kes oleks öelnud, et ta ei teinud mitte midagi valesti. Ta elu oli väga, väga raske. Kuid vaistlikult tegi ta kõik selleks, et tema tütar saaks hariduse.
Minu vanaema lõpetas keskkooli – see oli tohutu edusamm võrreldes ta enda emaga. Vanaema mõlemad tütred olid oma keskkonnas esimesed, kes lõpetasid ülikooli. Mina, järgmise põlvkonna naine, sain veelgi parema hariduse – kahes keeles, kahes riigis, ja minul on hääl, väljendusvahendid, millega rääkida mõnedest meie pere naiste kogemustest. Olen tänu võlgu neile kõigile. Nende kindlameelsele usule, et haridus on naise võimsaim relv. Iseäranis huvitav oli uurida neid naistegelasi Horvaatia viimase sajandi uskumatult tormilise ajaloo taustal, kuidas lakkamatult muutuv poliitiline süsteem kujundas nende häält ja olukorda.
Kui saaksite ajas tagasi rännata ja oma vanavanaemaga kohtuda, mida siis temalt küsiksite või talle ütleksite?
Tahaksin temaga lihtsalt ta elust rääkida. Püüaksin teha nii, et ta räägiks mulle oma loo. Ütleksin talle, et saja aasta pärast ripuvad tema ja ta laste fotod Londoni Rahvusteatri proovisaali seinal ja tuhanded inimesed tahavad vaadata tema elust inspireeritud näidendi lavastust.
„Kolme talve“ eest Susan Blackburni auhinda vastu võttes ütlesite, et meestekeskne teatrimaailm on tasakaalust väljas ja me oleme omaks võtnud vaateviisi, et loomulik on vaadata elumehe perspektiivist. Naislavastajaid ja -näitekirjanikke on tasapisi üha rohkem, miks siis teatri mehe pilk nii aeglaselt muutub?
Ma arvan, et naisi on kõikjal üha rohkem, tasakaalu poole liikumist ei peata enam miski. Kuid see on aeglane, tegelikult kõigis eluvaldkondades, sest see on suhteliselt uus nähtus. Me unustame, õieti öeldes meile polegi kunagi õpetatud, ka mitte üldhariduses, milline oli ajalugu naiste vaatevinklist. Me unustame, mida tähendasid tuhanded aastad ilma õigusteta, olla kellegi omand. Viimasel sajal, saja viiekümnel aastal on toimunud määratu suur edenemine. Kuid pikk tee on veel ees.
„Kolm talve“ on kirjutatud inglise keeles. Alustasite kirjutamist horvaadi keeles, miks lülitusite ümber inglise keelele?
Kirjutasin selle näidendi mõlemas keeles paralleelselt. Kuna tegevus toimub Zagrebis, siis tahtsin kuulda tegelasi rääkimas Zagrebi kõnepruugis. Kuid kuna see oli tellitud Suurbritannias ja sealse publiku jaoks, siis tahtsin ka, et see poleks tõlge.
Kas Londoni Rahvusteatris toimunud esmalavastuse proovides tegite tekstis muudatusi, et Ida-Euroopa ajalugu oleks trupile ja ka publikule mõistetavam?
Minimaalselt. Näidendit kirjutades jälgisin hoolega, et sellest ei kujuneks ajalootund, et poliitilised teemad oleksid tihedalt lõimitud perekonnalooga. Publik mõistis seda igasuguste raskusteta.
„Kolme talve“ lavastus oli ka Zagrebi Rahvusteatris väga menukas. Kuidas Londoni ja Zagrebi lavastused erinesid? Ja vastuvõtt Suurbritannias ja Horvaatias?
Näidend võeti suurepäraselt vastu mõlemal maal, samuti Sloveenias. Tulemas on lavastused Saksamaal ja 2018. a suvel USA-s. Kõik lavastused erinevad, igaüks tõlgendab näidendit sügavalt isiklikult. Ütleksin, et Horvaatia lavastus mõjus publikule kõige rohkem. See on imeline lavastus, Zagrebi Rahvusteatri trupp mängib seda nakatava innuga, ja publik tajub, et laval nähtav räägib olemuslikult neist endist ja on väga asjakohane. Kui viibin Zagrebis, siis selle tunnistajaks olemine rabab mind, see on erakordne kogemus.
Praeguseks olete Londonis elanud juba üle kümne aasta, millised on teie kontaktid Horvaatia ja Zagrebiga? Kas ja kuidas osalete Horvaatia kultuurielus?
Minu näidendeid lavastatakse Horvaatias, viisteist aastat olen olnud ühe kuukirja kolumnist ja neist kirjutistest on peaaegu päevik kujunenud. Neokonservatiivsete, kiriklike ja paremäärmuslike trendide üleeuroopaline esiletõus rusub mind; kui Horvaatias tehakse algatusi selle vastu võitlemiseks, püüan kaasa lüüa.
Olete kirjutanud, et väikesed riigid kipuvad rahvusvahelist tähelepanu saama pigem siis, kui seal midagi kohutavat toimub. Kas teie meelest peaksime sellega harjuma või katsuma seda hoiakut kuidagi muuta?
Jah, me võime tahta seda muuta, kuid tegelikult see ei sõltu meist. Kui rääkida teatrist ja kirjandusest, siis seal dikteerivad maitset ja huvi domineerivad kultuurid. „Väikses keeles“ kirjutamine tähendab koheselt piirangut, sest väga heade tõlgete ja turunduse tarvis on vaja ressursse ja korralikku infrastruktuuri. Seetõttu on neisse investeerimine peaaegu sama tähtis kui kunstnike endi ja nende töö toetamine. On ka šoki tee, mõnikord see töötab. Luua šokeerivat, väga vastuolulist kunsti on üks võimalus huvi äratada. Minu maitsele on rahumeelsemad teed tavaliselt huvitavamad. Euroopa mandril on vägagi hea teatrivõrgustik. Saksamaal tegutses üks väärt festival Euroopa uue näitekirjanduse edendamiseks, kahjuks seda enam pole. Kuid siiski on Euroopa riikide vahel palju kultuurivahetust. Suurbritannia on alati sellest natuke eemal seisnud ja kardan, et edaspidi üha enam.
Horvaadina olete kogenud suurt ajaloolist muudatust, suletud süsteemi avanemist ja seda, kuidas vaba riik valis ühinemise Euroopa Liiduga. Pikaaegse londonlasena olete praegu tunnistajaks teistsugusele protsessile, kuidas üks riik soovib Euroopa Liidust lahkuda ja oma piire, liikumist rohkem kontrollida. Kas see võiks olla näidendi teemaks?
See on nüüd küll väga neutraalne kirjeldus. 1980. ja 1990. aastate vahetuse poliitilist konteksti arvestades oli muutus vältimatu. Kuid 1980ndate Jugoslaavia polnud sugugi suletud süsteem ja samas 1990. aastate Horvaatia polnud avatud. Võib-olla ainult nime poolest. „Suletud süsteemi avanemise“ hind oli minu arvates liiga kõrge. Kõigis asjasse segatud maades on haavad alles. Iseseisvuselt loodetud küllus pole tegelikkuseks saanud.
Võiks ka pikalt vaielda selle üle, mida tähendab „valida“ Euroopa Liiduga ühinemine. Ja paljustki sellest on ju juttu „Kolmes talves“. Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on minu jaoks traagiline tulemus. Pooled valijad ei tahtnud lahkuda ja teisele poolele, kes tahtis, valetati selleks, et nende hääled kätte saada. Kardan, et elu muutub Suurbritannias halvemaks ja taas arvan ma, et külluseajastu pole käeulatuses. Lahkumisotsus on kaasa toonud palju halba käitumist sisserändajatega, jällegi seepärast, et inimestele pidevalt valetatakse selle kohta, kes on süüdi elatustaseme languses. See on kõikehõlmav teema. Olen sellest oma varasemates näidendites kirjutanud. „Õrn!“ räägib välismaalastest, kes Londonis õnne otsivad, „Nähtamatu“ on migrantide ja kohalike elanike kokkupõrkest, ja kolme näitekirjanikuga koos kirjutatud „Euroopa“ on eksperiment euroopa identiteedi teemal.
Arvan, et migratsioon ning sugudevahelise võrdsuse ja soorollide muutused on tänapäeva maailma kaks kõige huvitavamat teemat.
Küsis ja tõlkis inglise keelest Ene Paaver
Eesti Draamateatri ajaleht nr 17 kevad-suvi 2017