Margus Mikomägi, Maaleht, 08.04.2025
Armastus on kunst ja armastus on kaos. Seda näitab Eesti Draamateatris esietendunud „Eneseabiõpik“. Eero Epneri kirjutatud ja Tiit Ojasoo lavastatud lugu on täis hullumeelset kirglikkust ja kirge, mida näeb vahel elus ja alati Ladina-Ameerika
Loen veebist „Eneseabiõpiku“ tutvustust ja märkan viidet „melodraama“. Nüüd, lavastust näinuna, tean, et õnnelikku lõppu sel pole. Tegelikult teadsin seda armastuse teemast mõeldes enne, nüüd sain ka kunstilise kinnituse.
See, mida nägin, on maailmateater – see mõõde eristab teda mu jaoks muust heast Eesti teatrist, mis meid ka ümbritseb. Tuleb välja, et Tiit Ojasoo, kes on oma teatriotsingutega tagasi Eesti Draamateatri klassikalisele lavale jõudnud, otsib füüsilise teatri ja klassikalise psühholoogilise teatri ühendust, sümbioosi. Ühtlasi on ta viinud Jaan Toominga 1970. aastate teatriuuenduse hüppeliselt edasi. Nii hästi kui selles armastuse loos, pole see tal mu meelest varem õnnestunud.
Mõtlen ajakirjanduse – või on õigem öelda meedia – peale, mis liigitab armastuse pehmeks teemaks, no enamasti kollaseks. Kogu kunst liigub ja liigitub pehmeks teemaks. Samas võiks kogu elamine olla kaunis kunst, ja on üsna hirmus jälgida, kuidas see mõte üha vähem pooldajaid leiab. Kas kunstiigatsuse kaotame…
Tiit Ojasoo näitab armastust elu olulisima väljendusena. Näitab nii, et kahvatuvad dokumentaalteater ja poliitiline teater, mida ta ka õnnestunult on teinud. Poliitika on esiuudiste esireas. Ikka kuulen või loen üle keskealisi tõdemas, et oh, kui hea nüüd on, pole enam armu ja armukadeduse probleeme.
Miks me armastuse kunsti õppida ei taha, küsitakse lavastuses. Hanna ütleb selle kohe alguses välja nii: „Sest kirjutatud on. Fromm: „Kas armastus on kunst? Kui jah, siis nõuab see teadmisi ja pingutust. Seda peab õppima. Sest ainus mõistlik ja rahuldav vastus inimeksistentsi põhiküsimustele on armastus. Maailm, mille peopesa õnaruses ei saa armastus areneda, on määratud hukkumisele.““ (Fromm on siis siin ja edaspidi mõistagi Erich Fromm, filosoof ja psühhoanalüütik.)
Panen siinkohal selle loo tarbeks meelega käima Vikerraadio ja üsna pika ootamise peale jääb siia sobiv armastuse laul tulemata. Soovirubriigis laulab Mati Nuude vastutuulest tõusuteel. Kui sõnadele mõtlen, siis tegelikult sobib see täielikult lavastuse konteksti: „Ühiseil unelmail neil, murtud on tiivad. Peatselt valugi raugeb, jäi katki me laul, kuhu jäi?“
Armastuse ämblik
Mulle tulid lavastuse esimest vaatust vaadates korduvalt mõttesse ämblik ja ämblikuvõrk. Tippvormis näitlejad, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui seda millegagi võrrelda, siis ehk NBA korvpallilahingute tasemega. Nähtu ja kuuldu intensiivsus ja teksti andmise tempod ning see, kuidas mõtteid edasi anti, olid muidugi sellisel moel teatris ennenägematud ja -kuulmatud. Lisaks, kuidas kõik omavahel seotud oli. Vaat see pani mind mõtlema ämblikuvõrgule. Muu hulgas ei ole teadlased siiamaani veel avastanud ämblikuvõrgu tugevuse saladust…
Ja see ka, milline armastuse ämblikuvõrk me ümber on siin ilmas, on alati olnud. Kui kasutada lavastuse dramaturgia nippi pikkida tekstide sisse laulutekste ja neid ka õigel hetkel laulda. Mina peaks nüüd laulma: „Ämblikud on väga head loomad. Neid hoidma peab, nad meile õnne toovad!“
„Eneseabiõpik“ on Eesti Draamateatri laval kümne jalaga – kümme näitlejat, viis paari. Mehed erinevates vanustes on väga head, aga mina, nüüd juba vana mehena, mõtlesin ka, kui palju erineva iluga ilusaid naisi me teatrist leiab.
Ojasoo on kutsunud truppi Evelin Võigemasti ja Mirtel Pohla ning võtnud mängu draamateatris alles alustavad Hanna Jaanovitsi ja Emili Rohumaa. Ja veel on mängus Hilje Murel. Kui erinevad isiksused, erinev seksapiil ja milline väljapaistev atraktiivsus, kui nad tahavad! Kui tahavad olla püssid naised! Me seltskonnaajakirjanduse kaanetüdrukud võiksid vaadata…
Neis on eraldi vägi. Esimese vaatuse põhikujunduse valgel diivanil kokku saades see kõik võimendub ja mitte viiekordselt vaid. Lavastuse intensiivsust ja mõju võimendab ka see, kui pingsalt teised osalised toimuvat kõrvalt jälgivad. See on lausa füüsiliselt tajutav saalis. Vaatamise ja vaatlemise oskus on toetav ja ei olegi ju harjumuspärane.
Üksioleku ulatus
Armastus on koosolemine, ometi oleme äkki oma armastusega üksi. Tsitaat lavastusest: „Rasmus: Kõike seda ma muidugi ette ei teadnud; vaid arvasin, et sõgeda armumise suurus, teineteise järele „hull“ olemine ongi suure armastuse tõend, ometi näitab see vaid inimeste eelnenud üksioleku ulatust.“ Olen viimasel ajal mõelnud, kuidas aju meid juhib. Ja kahelnud, kumb meid siis ikkagi juhib: kas aju või emotsioonid?
Elu on täis inimlikke eksimusi, me peaksime seda endale tunnistama, ehk isegi sellest õppima, aga siin läheb asi armastusega ratsionaalseks ja pragmaatiliseks ning sellel pole ehk armastusega midagi pistmist, tundub mulle ja tundub, et nii ka Tiit Ojasoole ja Eero Epnerile seda lavastust tehes.
Armastus on turg, ka see võimalus mängitakse meile ette. Mul on kolm autot ja suvila, ütleb mees. Mul on sinised silmad ja pikad jalad, ütleb naine. Kuidagi nii, et kurgid sulle, raha mulle. Kusjuures seda siia nõnda kirja pannes tundub see palju koledam kui lavastuses näitlejate ettekantuna. Seal tundub see isegi loomulik, vana mehe jaoks naljakas.
Paslik on siin öelda, et lavastuses räägitakse lugusid – loetud lugusid, nähtud lugusid, kogetud lugusid… Seda kõike antakse edasi sellises tempos, et järelemõtlemiseks, mida ma kuulsin-nägin, aega ei jäeta. Jah, selles lavastuses on ka pausid, aga mu jaoks olid need nii kihvtilt seatud, et vaatasin nende ilu.
Aega järele mõelda ei anta, aga see, mida pakutakse, jääb külge. Kas just ka meelde? See on niisama armastuslaulukestega, mis meid ümbritsevat heliruumi päevast päeva ja ajast aega on valitsenud. Sa ei kuulagi, ja äkki tead armulaulu refrääni peast…
„Mirtel: Meie probleemid ongi ju alguse saanud sellest, et me oleme vaimu ja mateeria lahku löönud! Ja sellest see kuradi nuss ja hävitamine ja lageraie ja tapmine alguse saabki!“ Ja kusagil seal tõdeb Evelin, et me ei räägi omavahel armastusest, isegi üürilepingud on meil omavahel rohkem läbi arutatud kui omavahelised kokkulepped ja suhted…
Esimese vaatuse armumängu lõpetab Tambet tõdemusega: „Kõige taga hirm eraldatuse ees. Ja nagu Fromm ütleb: „Inimestel on vajadus eraldatuse ängist kokkukuulumise kaasabil üle saada.““
Kaose härmalõngad
Ma teise vaatuse ilu võrdlen härmalõngadega luhas. Kui esimese vaatuse kümme niiti põimuvad, tõukuvad ja tõmbuvad, on teineteise lähedal ja üsna lühikesed, kaugenedes aga lausa otsivad kokkusaamist, siis teise vaatuse võrk on sootuks teistsugune. Kümme näitlejat seisavad eraldi, nii kaugel üksteisest, kui lava võimaldab, kohati keeratakse selg, suur ühendav valge diivan on kadunud.
Kui esimese vaatuse armastuse valu ehk olemas oli, aga sündiva pöörasus ei lasknud sellele tähelepanu pöörata, siis teise vaatuse üksikud ühendavad niidid panevad kõlama just armastuse valu, ja see teeb lavastuse imeilusaks, võimsaks, eriliseks, kunstiks. Mis ma nüüd kirjutasin? Kaugus ja valu teevad tavalise loo kunstiks. Nii ongi, mis siis, et ma veel seda lihtsamalt seletada ei oska.
Mind võlusid teise vaatuse pikad monoloogid. Ka nende esitamise intensiivsus oli selline, et kohati ei jaksanud neid mõistusega jälgida. Ja ma sellest kuidagi ei hoolinud, uskusin, et kui olen kohal ja kuulan kohe nipsuga mõtestamata, jääb see minuga niikuinii. Emotsioonina. Ükskord, kui on õige aeg, võtan ta endast sealt kusagilt peidust välja. See teadmine, et mida vanemaks ma saan, seda enam ma üksi jään, saab muidugi kinnitust, aga eks jääb lootus, et ka selle tundega on võimalik elada. Ja kellelgi võib ju olla teisiti.
Kogu lavastuse vältel jääb silma Tambet Tuisk, ka see, et kõiki ta sõrmi ehivad abielusõrmused. Seda, et ta on heas vormis, ma võisin ju arvata, aga ta on veel parem. Ehk sellepärast, aga mitte ainult, jääb meelde tema monoloog lõpu eel, mis määrab mu jaoks kogu lavastuse tundetooni ja annab kõigele nähtule helguse.
Otsin selle käsikirjas üles: „Tambet: Oodata armastust nagu oodatakse vihma. Aga eks ütle vihmale, millal ta tulema peab. Eks nõua vihmalt truudust ja solvu, kui leiad teisigi ta embusest. Tee skandaal, süüdista vihma, et too jäi õhtul liiga kauaks tänavatele hulkuma, teil oli ju lepe, kulpilöömise graafik on magnetiga külmkapi küljes. Naudi, et ta langeb sinu ette, ja vihasta, et kaob kiirelt.“
Ma selle lavastuse mõju enda selle mõttega võrdlen, et loodus on suurem kui meie. Ka armastus on äkki loodus…
Kuigi pärast etendust puhub tänaval külm tuul, ei hakka mul külm, peas kumiseb lavastuse lõpp: „Nii palju on sadanud, nii palju vihma, nii palju-palju vihma, kallis, nii palju sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab, ma armastan sind ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja sajab…“