Merilin Pärli, Postimees, 01.09.2026
– «Tõe ja õiguse» kõrval saab tähelepanu ka «Kõrboja peremees».
– Seni eeskätt komöödiaid kirjutanud Andrus Kivirähk üllatab draamaga.
Eesti teatrite sügishooaja kavadest vaatab vastu kolm uut tõlgendust Tammsaarest. Põhjust ei tule kaugelt otsida – tänavu oktoobris möödub sada aastat «Tõe ja õiguse» esimese osa ilmumisest. Ent teatrid ei piirdu vaid klassiku selle tüvitekstiga.
Pärnu Endla repertuaaris on juba paar aastat püsinud «Tõde ja õigus V» ehk suurteose viimase osa dramatiseering. Septembris leiab tee lavale ka Rakvere teatri «Karin ja Indrek» ning oktoobris Eesti Draamateatri «Tõde ja õigus». VAT-teater aga läheb sellest suurteosest mööda ning toob detsembris publiku ette hoopis «Kõrboja» Tammsaare «Kõrboja peremehe» ainetel.
Rakvere teatri lähenemine «Tõele ja õigusele» on klassikaline psühholoogiline teater – tammsaarelikult eepiline, nii et etendused algavad erandlikult kell 18 –, lavastajaks üllatuslikult vene emakeelega Artjom Garejev Südalinna teatrist. Aluseks on ta võtnud Elmo Nüganeni kirjutatud dramaturgia.
Tähelepanuväärne on, et «Karini ja Indrekuga» Rakvere teater tavapäraselt gastroleerima ei plaani hakata, sest Eestis on vähe nii suuri ja sobilikke lavasid, kus seda veel mängida saaks.
Draamateater läheneb vanale klassikule aga vimkaga – tegemist on hoopis uue klassiku ehk Andrus Kivirähki algupärandiga Tammsaare suurteose ainetel, kujutades Indreku elukaart läbi suurteose viie osa, peaosas Rasmus Kaljujärv.
Lavale toob selle kuningasmidasliku lavastajakäega Hendrik Toompere jr, kelle kõigist lavastustest on viimastel aastatel kujunenud kassatükid, kuhu pileteid võimatu saada, mistõttu ei kahtle teatrisõbrad ka tema uues lavastuses – kõigi etenduste piletid rabati ära kohe, kui need kevadel müüki paisati.
VAT-teatris võtab Tammsaare ette lavastaja Aare Toikka. Noore dramaturgi Karl Koppelmaa «Kõrboja» keskendub katkistele meestele ja nende suitsidaalsusele. Lavastusega soovivad nad eemaldada sellelt teemalt viimsegi romantikaloori ning rääkida suitsiidist otsekoheselt ja ilustamata.
Hendrik Toompere jr: Tammsaare oli vimkaga kirjanik
Teil on väga spetsiifiline käekiri, mis publiku jaoks tähendab kindla peale minekut, nii osteti «Tõe ja õiguse» piletid kevadel kohe ära, kui müük välja kuulutati, ehkki esietendus tuleb alles nüüd, sügisel. Mitu lavastust järjest olete kasutanud laval live-bändi, elav muusika on olnud orgaaniline osa lavastusest lavastusse. Kas me Kivirähki dramatiseeritud «Tões ja õiguses» näeme ka midagi sellist?
«Tõde ja õigus» päris samasugune ei ole, aga see on ka ikkagi huvitav tegemine. Alustaks sellest, et «Tõe ja õiguse» esimese osa ilmumisest saab tänavu oktoobris sada aastat ja Kivirähk ütles kuidagi ilusasti, et iga põlvkond võiks ikka oma «Tõe ja õiguse» ära teha, et leida enda jaoks see tera.
Alul mõtlesin, et ei tea… Ma pole kunagi suur «Tõe ja õiguse» fänn olnud, aga siis lugesin ja naljakal kombel mulle väga meeldis. Tanel Toomi film oli ka hea ja tegelikult ka lavastused, mida ma olen varem näinud, on alati head olnud. Selles ikkagi on üks väga-väga tugev ürgne juurikas, mis meid kuidagi liigutab.
Kivirähk on suutnud kirjutada viis osa kokku üheks looks ja see on tore, kuidas materjal proovide käigus veel rohkem avaneb.
On see komöödia või draama?
Ma arvan, et see on draama. Mulle tundus see ka huvitav, et Andrus Kivirähk kirjutab tõsist asja.
Nii nagu koomikuna tuntud Tõnis Niinemets mängib «Rahamaas» tõsist rolli.
See on alati väga huvitav, kui selline asi juhtub, et inimene, kes on rohkem huumorivaldkonnast või komöödiast tuntud, tuleb järsku sihukese tõsisema asjaga.
Samas Kivirähk on kirjutanud selle minu meelest väga arusaadavalt, lugu jookseb. Ega siis Tammsaare kunagi ju ka kohe ei mõelnud, et kirjutan nüüd viis raamatut. Tal oli peas üks lugu, Indrek Paasi lugu, ja ta otsustas seda elulugu hakata lahti kirjutama. Siis ta sai aru, et seal on vaja ikka pikalt ette ka jutustada, et lugeja saaks aru kontekstist, kust Indrek Paas võrsub.
Sisuliselt ta ju kirjutas üles oma eluloo.
Just, Indrek on tema alter ego. Lihtsalt see kõik kukkus tal jube mahukalt välja. Aga minu meelest Andrus [Kivirähk] on suutnud hästi kontsentreerida just Indreku loo. Tihtipeale on niimoodi, et kui tehakse «Tõe ja õiguse» osi eraldi, siis seal on Indrek Paasi elust küll mõningad stseenid, aga sageli kärbitakse need sealt üksikutest osadest välja, kuigi suure loo seisukohast on need kõige olulisemad stseenid. No näiteks teises osas, kus Tiina saab endale jalad alla. Tavaliselt, kui teist osa teatris tehakse, siis on seal see poiste jant, aga Tiinat eriti ei käsitletagi. Samas on Tiina Indrek Paasi elus üks ääretult oluline tegelane, kes romaanis ilmub ta ellu korduvalt, mitmes osas.
Aga kas lavastuses on mingi kivirähklik vimka ka sees?
Kindlasti tal oma iseloom on. Ma olen isegi mõelnud, on see siis kivirähklik või tammsaarelik vimka, sest Tammsaare on ka väga vimkaga kirjanik. Tegelikult see Tammsaare «Tõde ja õigus» ei ole üldse nii tõsine asi. Näiteks seesama poiste lugu, seal on ikka täiesti pööraseid stseene! On ka lausa absurdsed episoodid, kus härra Maurus sajab Vaarmannide juurde sisse, käsib jalutul Tiinal püsti tõusta ja sõimab kõiki, endal riided üsna lõdvalt seljas, nii et aluspesu paistab.
Seda konkreetset stseeni meie lavastuses ei ole, see on raamatus, aga kui ma lugesin, siis ka üllatusin, et Tammsaare on ikka üsna lopsakas kirjanik. Kui muidu on ta jätnud ehk kuiva mulje, siis tegelikult ei ole. Ja mis on veel Tammsaare puhul hästi oluline – ta on ikkagi kirjanik, kes hakkas Eesti talurahva mõtteid filosoofilisemalt väljendama, ja seda ikka tõsiseltvõetavalt.
Pärast seda värsket lugemiskogemust tuleb see lavastus meil ikkagi pigem üsna hoogne.
Kui pikk see lavastus tuleb?
Ma arvan, et ta mahub kolme tunni sisse.
Väga kompaktne.
Jaa, Kivirähk on väga tõhus kirjanik.
Aga elavat muusikat kuuleb või ei kuule?
Kuuleb.
Kes seal muusikat teevad?
Seal on üks pillimees, Jaak Lutsoja. Akordion on ju võimas pill, ta on mees nagu orkester. Ja ta on ikka kogu aeg seal laval olemas.
Indrekut mängib Rasmus Kaljujärv. Põhjendage valikut.
Rasmus on meie versiooni Indreku mängimiseks esiteks sellises heas vanuses, mulle tundub. See Indrek on… tagasivaatav. Rasmus on mehena juba küps, aga mitte veel väga vana. Imelik Rasmuse kohta muidugi niimoodi öelda… Vast siis pigem noormees, aga ikka täiskasvanu. Ma ei oska head sõna leida.
Selle kohta on eesti keeles üks selline hea sõna nagu «keskealine».
Vist on jah, keskealine jah. Aga teine asi on tema tüpaaž. Indrekut pannakse tavaliselt mängima väga lüürilised näitlejad, aga Rasmus on ju sihuke jõuline. Mulle pakkus huvi selline mõttekäik, et tea, miks me kõik oma isa nägu läheme. Minu jaoks on Rasmus väga Vargamäe Andrese moodi. Seal pole küsimus isegi mitte kellegi nägu minemises, vaid just Vargamäe Andrese loomus lööb temas mitmel puhul välja ja Indrek ise ka ehmatab alati selle peale, kui see juhtub, kuid ta ei saa selle vastu. Lõpuks ta sinna Vargamäele ju tagasi läheb kah, ei saa kuidagi nende juurte vastu, ja see on mingi kummaline asi.
Mis tundega vaataja sealt saalist ära läheb, kas väga raskes hõllanduses?
Selles mõttes on «Tõde ja õigus» ikkagi tõsine, võiks öelda, et isegi pisut religioosne lugu, nii et ma arvan, et inimene läheb saalist ära tõstetud tundega.
See on kõige parem tunne, millega kunstielamuselt lahkuda.
See ei pruugi avalduda kuidagi eufooriliselt või mis iganes muu rõõmsama meeleoluna. See tõstetud tunne võib olla segatud ka näiteks nukruse või melanhooliaga, aga see võib olla tõstetud sellegipoolest.