Uue aasta hakul esietendub Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi koostöös suurejooneline projekt „Torm“, mida mängitakse Estonia kontserdisaalis. Omavahel vestlevad „Tormi“ lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Semper: Meie siinse jutuajamise keerukus on selles, et kui sa midagi teed, siis sa peaksid suutma sellest kohe ka rääkida. Teisest küljest ma arvan, et kunstnik, kes peab kogu aeg oma tööprotsessi kirjeldama, on kurjast. Ma ise töötan juba pikemat aega nii-öelda vastassuunas, et see ei peaks nii olema, ma teen sellest Kunstiakadeemias isegi konverentsi. Ma arvan, et kunsti olulisus tänases kontekstis peitub just kogemuslikus ja rituaalses tasandis, mitte kirjeldamises või ümber jutustamises.
Ojasoo: See on ju selge.
Semper: Tegelikult see ei ole nii selge…
Ojasoo: … eriti maailmas, mis üritab kõik asjad kuskile tabelisse ja vormidesse väänata, kus igasugune kohal olemise ja üldse kehaline kogemus jääb järjest väiksemaks ja seda ei tohigi olla, seda ei tohigi tunda. On ju ilmselge, miks me tahame teha lavastust koos sümfooniaorkestri ja suhteliselt suure trupiga ja miks me tahame teha ka nii, et lavakujundus on publikut endasse haarav. Me tahame olla rituaalses kogemuses. Inimese taju ei ole lineaarne, nagu kirjapandud tekst seda on. Kõneldud tekst on küll mitmetasandilisem, kuna lisaks teksti infole edastatakse infot ka kõnetooni ja kehakeelega. See võib muuta sõnade tähendust. Kunstiaktis on infokanaleid veel mitu korda rohkem. „Torm“ räägib nii võimust kui vaimust, aga kui hakata näidendit lahti seletama, siis ta muutub suhteliselt banaalseks.
Semper: Ma olen viimased aastad pidevalt rõhutanud, et kunst kui keel ja verbaalne keel on eri asjad. Ja inimene oma algolemuselt ei ole kirjelduspõhine. Aga ma tunnen kogu aeg, kuidas kirjelduspõhine maailm surub inimest — sealhulgas ka kunstnikku — muutuma lineaarselt kirjeldatavaks. See on paradoks, inimene on vabatahtlikult valmis oma loomust muutma, et see oleks ametnikkonnale lihtsam hallata. Aga sellega kaasa minnes me ei pane tähele, et me ise tegelikult ei allu kirjeldusele. Me ei allu sellele, sest meil on ka keha ja tajude maailm. Inimese tegelik olemus ulatub väga sügavale, palju sügavamale lineaarsest kirjeldusest. Aga surve muuta maailm kirjelduspõhiseks on tugev. Ja sellega kaasneb tendents, et kõiki asju, mis ei mahu tabelisse, püütakse ühtlustada, vaikimisi nurgad maha võtta, et nende eriomadused lakkaksid olemast eriomadused. Et maailm, mis on erinev, muutuks sarnaseks. Ja huvitav on see, et kui asjad lakkavad olemast kirjelduse tasandil erinevad, siis inimene kes tahab olla kirjelduspõhine ja kirjelduspõhiselt ka maailma hallata, hakkab uskuma kirjeldust ja lakkab nägemast asju, nagu nad on. Seega minu suur hirm on see, et kirjelduspõhine maailm võtab meid üle.
Ojasoo: Me ju näeme, et kui narratiivid on inimestele omaseks tehtud, siis nad järgivad neid narratiive ja on valmis nende nimel isegi sõtta minema.
Semper: See on ainult üks valuline aspekt. Sõda on kohutav, aga olulisem tulemus ei ole mitte sõda, vaid see, et inimene loob endale paralleelreaalsuse, mis ei haagi enam tegeliku reaalsusega. Inimene hakkab eksisteerima irdsel, iseenese väljamõeldud tasandil. Ja olukorras, kus ressursid lõppevad, füüsiline reaalsus meie ümber on muutumas karmimaks, siis see kirjelduspõhine inimene, kes üritab ennast säästa ja mahtuda tabelisse, mis ütleb, et kõik on korras, teeb endale meeletu karuteene. Ja tulemus on see, et selline „kirjeldusinimene“ on eluks kõlbmatu ja sureb välja.
Ja siin ma näen vajadust kunsti tegemise, kunsti kogemise ja kunsti ritualiseerimise järele, sest selline kunst hoiab inimest kontaktis pärismaailmaga. Kogemuspõhine, tajupõhine kunstiteos toimib päris hetkes, mis on konkreetne. Kirjelduspõhine maailm taotleb universaalsust, aga tegelik reaalsus on alati konkreetne. Iga hetk on täiesti konkreetne oma konkreetsete määrajatega. Ühte kogemust saad ainult üks kord, me viibime igas hetkes ainult üks kord. Kunst oma olemuselt on üliväärtuslik, sest ta avab inimeses tasandid, mis võimaldavad tal olla selles hetkes päriselt kohal.
Ojasoo: Mis sa arvad, kas see on raske? Paljud nõustuvad, et kunst avab inimese tundliku poole, aga mõeldes selle pürjeli peale, kes tuleb teatriõhtut vaatama, olles eelnevalt deklareerinud, et võiks olla midagi lihtsat ja lõõgastavat pärast pikka rasket tööpäeva, mis siis peaks olema see samm või muutus, et ta ei tuleks meelelahutust otsima, vaid millegi muu järele? Kas see miski muu võib siiski ka meelelahutus olla?
Semper: Ootushorisondi muutmine on pikem protsess. Ma olen korduvalt mõelnud, mis on nali. Me teame, et inimeseks olemise üks eriomaseid kvaliteete on huumor. Aga huumorisse on kätketud nii palju sügavamat empaatiat, nii palju eelteadmisi inimeseks olemisest… Nali käivitub olukorra pealt. Nalja olemus on selles, et sa saad aru, kui veider tegelane on inimene, ja saad selle üle lõuatäie naerda, see on nagu sõõm värsket õhku. Su enda inimeseks olemine muutub kergemaks. Kõik need lihtsustatud, tabelisse sobituvad meelelahutuse versioonid üritavad aga nalja suruda dialoogipõhiseks. Laksaki-laksaki, puänt kirja, läheme edasi… See dialoog on nii pinnapeale, et ei käivita meis inimesena olemise kergust. Nii et see, mida peetakse meelelahutamiseks… Milleks see meel üldse lahutub?
Ojasoo: See on nagu koorelahutaja. Rasv ja sinine vedelik eralduvad.
Semper: Kerge ja raske meel lähevad lahku?
Ojasoo: Jah, sa muutud kergemeelseks ja raske meele jätad maha. Mina olen alati mõelnud meele lahutamisest nagu koore lahutamisest.
Semper: See võib küll nii olla. Muutub kerge meelseks, see kõlab päris hästi…
Ojasoo: Kerge meel kõlab ilusasti, kergemeelsus mitte.
Semper: Selline meelelahutusele lähenemine, mille tulemuseks on kerge meel, on ilus küll… See ongi see inimeseks olemise kergus, millest rääkisin. Aga selleks peab paljusid asju märkama, pelgast kuulamisest on vähe, sa pead märkama paljusid väikesi olukorda defineerivaid detaile korraga, saama aru omaenese inimliku kogemuse pealt, milles seisneb situatsioon ja kus on huumor. Aga tuleme tagasi küsimuse juurde, kuidas anda inimesele, kes tahab saada meelelahutust, julgust tulla kogemuslikku kunstiteost vaatama.
Ojasoo: Jah, kogemuslik kunst nõuab ju mingit pingutust – enda avamist, valmisolekut kohal olla, julgust lasta kunstil endale mõjuda…
Semper: Näed, ongi käes— kohe, kui sa ütled, et see nõuab pingutust, tõmbab pürjel pea õlgade vahele. Aga mina ütlen, et me oleme valel teel, kui kunsti kogemus on seotud mingi pingutusega. See on pigem seotud tahtega, mis on pööratud seestpoolt väljapoole… Kas enese avamine on pingutus?
Ojasoo: Muidugi!
Semper: Aga miks? Kas olukorras kohal olemine on pingutus? Mis on siis see, kus me tavaliselt oleme?
Ojasoo: Tavaliselt on inimene mingisuguses udus, ma pakun välja. Selleks, et tunnetada oma füüsilisust läheb eesti mees sauna või jookseb mingi maratoni või mõned isegi magavad oma naisega, aga need on vähesed hetked, kui sa tunned, et sinu füüsiline keha on tõesti määrav selles, kuidas sa tunned ja mõtled maailmast.
Semper: See on väga imelik, kas me sel juhul tavaolukorras ei tunneta end teiste inimeste seas füüsilisena? Kas füüsilise enesetunnetuse jaoks on vaja teistest inimestest eemale saada maratoni joostes või sauna minnes? Sauna lähed sa ju kuumuse pärast ja maratoni jooksma ei lähe sa ju sellepärast, et seal jookseb veel 500 matsi, vaid märkamaks, kuidas sa pika aja jooksul liigud reaalses ajas ja ruumis ühest kohast teise…
Ojasoo: Eneseületus, endorfiin ja massipsühhoos on seal ka…
Semper: Aga miks me igapäevaselt ei suuda olla kohal? See küsimus vaevab mind. Kas meie maailm on juba muutunud kirjelduspõhiseks? Siis elame me ju mingiks formaadis, nii-öelda ruumilises Ecxelis, ja siis on tõesti suur pingutus sellest välja tulla.
Ojasoo: Ongi suur pingutus sellest välja tulla.
Semper: Aga kas see ei peaks olema alarmeeriv?
Ojasoo: Ma arvan, et pärast hetkelist rõõmu ja Zoomi võidukäiku muutub igatsus reaalse kokkusaamise järele järjest valdavamaks. Näiteks sellesama Sibeliusega – ma olen „Tormi“ avamängu kuulanud lõputult plaadi pealt, suuremate ja väiksemate kõlaritega. Kui seda aga päriselt orkestri esituses kuulda, siis mitte et sa kuuled rohkem, kuuled paremini erinevaid pille ja panoraam muutub, vaid sa tunned rohkem, tunned õhu liikumist, see on füüsiline kogemus. See on muidugi täiesti jabur jutt, mida ma räägin— igaüks, kes sümfooniakontserdil on käinud, teab seda. Ja ka mina teadsin seda, aga orkestrit reaalselt füüsiliselt enda ees tunda on ikkagi iga kord vapustav.
Ja see koosolemise, ühes ruumis viibimise rituaal… Kristian Smedsil oli lavastus „Tabu“ (2015), kus publik istus pikalt täiesti kottpimedas Kansallisteatteri saalis. Istud seal ja tead, et sinuga koos on seal veel 800 inimest ja see on nii veider tunne…
Semper: Sa pead täpsustama, kuna meie jutt ilmub samuti kirjelduspõhises formaadis. Kottpime tähendas „Tabu“ lavastuses seda, et saal oligi täiesti pime, nii-öelda vahet polnud, kas silmad on kinni või lahti. Nad nägid eraldi vaeva, et välistada alarmtuled jms. See oli tõesti väga mõjuv, rituaalse alatooniga kogemus. Pimedus, kus istub vaikselt koos suur hulk inimesi, kes kuulavad erakordset muusikut, antud juhul mängis selles sügavas pimeduses viiuldaja Pekka Kuusisto.
Hiljem kuulasin Kristianilt, kui keeruline oli seda hetke tehniliselt saavutada, et kõik tulukestega tähistatud teatri turvasüsteemid ümber teha. Ja mõtlesin, et pimedus kui selline on meie eludest turvakaalutlustel juba ammu täielikult kadunud, kuskil alati mingi tuluke põleb.
Ojasoo: Pärispimedus on ju alles, see pole kuhugi kadunud.
Semper: Just, aga inimene, kes seda ei koge, usub, et pimedus on kuidagi „vale“. See ei peaks nii olema.
Sa tõid sisse Sibeliuse, et anda taust, miks me siin üldse räägime. Sest vestlus toimub ju „Tormi“ lavastuse tähe all. Aga ma olen mõelnud, et nii kunstniku kui helilooja töö sügavam mõte on anda teistele inimestele võimalus olla päris hetkes. Läbi heliteose või kunstiteose sa suhtled selle reaalsusega, mis on päriselt. Sümfooniakontsert mõjub sellepärast nii võimsalt, et muusikud on päriselt kohal, nad mängivad päriselt, nad ei mängi kuidagi formaalselt. See ei ole kirjeldus muusikast, vaid muusika ise. See pole mitte kirjeldus helist, vaid reaalsed helilained, mis sind päriselt tabavad.
Ojasoo: Näitlemise puhul võiks ju sama asi olla, see ei ole mitte kirjeldus sellest, kuidas ma mängin, vaid päriselt mängimine, päriselt olemine laval…
Semper: …ühes ruumis vaatajatega…
Ojasoo: … ühes ruumis, jah, ja selles olukorras, kuhu lavastus on nad asetanud. Alati uuritakse, millest näidend räägib, millest on lugu. Aga võibolla on olulisem vaadata, millise olemise näidend esile kutsub, millise kvaliteediga olemise. Ja kuidas see meid füüsiliselt mõjutab.