Liis Seljamaa, Delfi kultuur, 11.04.2026
Lavastus „500 aastat sõprust“ räägib tavaliste inimeste elust. Samas olid kõik seitse naist ikkagi omal moel erilised ja kõigil siin elus oma asi ajada.
Enne lavastust oli tekst. Eero Epner kirjutas Levilasse jutu viiesaja-aastasest sõprusest juba 2020. aasta sügisel. Seitsmikust oli tolleks ajaks elus üksnes Ita Ever, keda endiselt ka Draamateatri laval näha sai. Teater saatiski teda elus kauem kui südamesõbrad, ometi näib sõprus (tänu ilmselt lugudele, mis „tüdrukuid“ saatis) elavat neist kõigist kauem, vähemalt niikaua, kuni on elus need, kes seda oma silmaga tunnistasid.
Laval on selliseid naisi rohkem kui üks. Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere ja Mirtel Pohla jagasid pikemalt või lühemalt Everiga Draamateatri lava, mõni neist garderoobigi. Hanna Jaanovits, Helena Lotman ja Emili Rohumaa said ja ilmselt saavad ka edaspidi temast lugude kaudu puudutatud. Oleksin väga tahtnud prooviprotsessi juures olla ja kõiki neid jutte kuulda. Kindlasti mõjutas see nii proove kui ka seda, kuidas lavastus lõpuks välja kukkus.
Muidugi ei ole tegu Ita Everi elulooga, ehkki juba praegu kipub see rahvasuus „Everi tükiks“ muganduma. Nagu lavastaja Hendrik Toompere jr pea kõigis intervjuudes rõhutab, siis selles loos peategelast ei ole, pole isegi rangelt määratud, kes keda mängib, sest jutustavad kõik. Konkreetselt jutustaja osas on lavastuse ainukese meesosatäitjana Mait Malmsten, aga kui laval mängitakse ükshaaval ette seitse elu, annavad kõik naised parasjagu peategelaseks oleva karakteri loomisesse oma osa.
Samas, kes etendusel käinud, ilmselt nõustub, et Ita Everi kehastamine tuleb Ülle Kaljustel suurepäraselt välja. Eriti kui saalis istudes korraks silmad kinni panna, sest legendaarse näitlejanna tämbrit tunneme-mäletame ju me kõik. See pole küll terve etenduse jooksul läbivalt nii (ja ma arvan, et taotluslikult), aga näiteks mõned teatriloost tuntud repliigid („Selline päev, et tahaks kohe midagi erilist teha. Lööks kedagi panniga või keedaks endale trammis teed“) on nagu Everi enda öeldud.
Tegelikult aga ilmuvad Laine, Ilse (Ita Everi kodanikunimi – toim), Vivi, Maret, Vilma, Silvy ja Lia lavale ühekorraga ja kõigi mängituna.
Esemelist on võrdlemisi vähe, aga ilmselt suuremalt osalt autentne kraam alates fotodest ja lõpetades rohelise salliga Ülle Kaljuste õlgadel. Kostüüme ei vahetata (mõnes stseenis on loost lähtuvalt küll vaja n-ö soojendusdress maha heita). Seega on kunstnik Kristel Zimmer (Von Krahli teatrist) riietanud tegelased selliselt, et kostüüm sobiks igasse aastakümnesse. On nii pihikseelikuid, pikki kleite kui ka rangemaid pintsakuid.
Lavastus ise on üks pikk kulgemine oma rõõmsamate ja kurvemate hetkedega. Skandaale, intriige ja eraelulisi paljastusi ette ei mängita, aga kindlasti on see väga isiklik lugu. Õigemini seitse isiklikku lugu naistest, kelle elu kulges ühiselt mitu aastakümmet, igal omad unistused, mured ja rõõmud.
Tugev taustajõud
Toompere jr taktikepi järgi elav lavastus tähendab seegi kord laval kaameraid, suurt ekraani ja muusikuid. Jälgida samal ajal näitlejaid laval ja ekraanil nõuab natuke harjumist, aga tuleb tunnustada liikumisjuhi Eve Mutso ning operaatori-videorežissööri Ivar Taime tööd kaamera ja inimeste koordineerimisel. Võib ainult ette kujutada, kui palju peab harjutama, et selline lavastus ka tehniliselt hästi välja tuleks.
Valguskunstnik Priidu Adlas näitab end samuti aina parimast küljest, on ju valguselgi sel moel loo jutustamises tähtsam roll kui teatris ehk keskmiselt.
Laval olevad muusikud on samuti lihtsalt suurepärased, trummide (Ahto Abner), klaveri (Kirke Karja) ja kitarride (Andre Maaker) abil antakse edasi nii eri meeleolusid kui ka ajastuid. Jah, ühest küljest on nad ikkagi taustajõud, mis sest, et asetsevad lava ees. Aga teisalt avastan end esimese veerandtunni järel vaikselt muusika rütmis jalaga takti löömast.
Nii et omal moel dikteerivad pillimehed kogu kamba liikumist ja tempot. Jäin isegi mõtlema, et kui nemad ühel õhtul naaaaatukene kiiremini või aeglasemalt mängiksid, kas see võiks lausa etenduse pikkust mõjutada.
Ärge küsige, millised palad või mis stiil õhtu jooksul kõlasid, kuid igal juhul oli see maitsekas ja sobiv. Näitlejatelt tuli korra etenduse jooksul küll märkus, kui parajasti kõlav toon polnud selle hetke peategelase jaoks piisavalt särtsakas. Aga see käis asja juurde.
Igav ei hakka
Tegu on ühevaatuselise tükiga, mis käib samuti asja juurde. Lugu voolab ühtlaselt, üks elu läheb teiseks üle ja see kõik mahub ilusasti veidi alla kahe tunni sisse ära.
Jah, nendes eludes tähtsad momendid, nii rõõmsad kui ka kurvad, markeeritakse näiteks grupikallistustega, ent üldiselt on tegu turvalise näitemänguga stiilis „juhtus head ja halba, aga elu on ikka ilus“. Igav ei ole küll kordagi ja trupp mängib ühtlaselt hästi, armastuse, soojuse ja austusega kõigi tegelaste vastu.
Intrigeerimise mõttes võib ju küsida, kas oleks see lugu jõudnud meieni ka ilma Ita Everita. Vaata, kuidas tahad, suureks ja huvitavaks, võib-olla isegi oluliseks, rääkis selle ikkagi tema, nii napilt, kui ta seda oma eluajal tegigi. Esietendus oli Draamateatris just 1. aprillil, näitlejanna sünniaastapäeval – viitab see ju samuti teatri soovile oma pikaaegset säravat tähte just sellisel moel austada ja mäletada.
Olgu kuidas on, etenduse lõpus seisab publik aplausi ajal püsti ja tuleb tõdeda, et Draamateater tegi seda jälle!