Meelis Oidsalu, Postimees, 13.03.2025
Kas väikeriik saab eksootilises maailmanurgas oma kodanike elu päästmisega hakkama? Sellele küsimusele annab Draamateatri lavastus 2011. aastal Liibanonis pantvangistatud Eesti jalgrattamatkajatest või õigemini nende päästmist organiseerinud ametnikest optimistliku ja reipa jah-vastuse.
Sellist jaatust on täna väga vaja, Venemaa peab Euroopa vastu hübriidsõda ja selle käigus on võimalikud veel igasugu veidrad eskalatsioonid.
Lähis-Idaga seotud või ka üldse tänapäevaseid julgeolekukriise näeb lääne teatri lavadel üldiselt harva, kuigi Iraagi sõja teemal toodi Ühendriikides 2016. aastal välja suisa ooper («Fallujah») ning 9/11 järelsündmustest Broadwayl 2015. aastal muusikal («Come From Away»). Mõlemal lavastusel oli üle kümneaastane vahe tegelike sündmustega. Ukraina praeguse teatripildi põhjal võib öelda, et iseenesest ei ole tingimata vaja hoida suurt ajalist distantsi, et traumadest rääkida. Sealsetel lavadel võetakse kõnelda ka käimasolevast sõjast ja sellega kaasnevast, sageli metafoorselt, aga siiski on teater osutunud ka väga rasketest teemadeks kõnelemiseks märksa sobivamaks kohaks kui seda ehk varem eeldatigi.
«Ükskord Liibanonis» metafoore ei kasuta, see on dokumentalistlike sugemetega (aga siiski fiktsionaalne) põnevik. Seni ainus avalik mikrotrauma on lavastusega seoses tabanud välisminister Urmas Paeti, kes arvas, et lugu on lavastatud kapo vaatepunktist lähtudes ja ehk seepärast on välisministrit (Markus Luik) näidatud tema hinnangul veidi totakamana kui peaks.
Kapo ja luurajate kultuurikisma
Jälgisin just Paeti reaktsioonist tulenevalt, kuidas Luik ministrit esitab ja ausalt öeldes ei näinud eriti poliitiku parodeerimist. Ja kokkuvõttes on ju hea märk, kui mõni võimuesindaja pole teatrilavastusega rahul. See ei tohiks olla üheski teatrilavastuses eesmärk omaette, nii nagu ei peaks alati igal võimalusel poliitikuid teatris narrima.
Aga kapoga konsulteerimise suhtes on Paetil õigus ning sellest, et Toompuiesteel lavastusega rahul ollakse, kõneleb selgelt keelt ka see, et lavastuses kapokaid kehastavad Märten Metsaviir ja Ivo Uukkivi said pärast üht etendust laval lillede asemel kaitsepolitsei kruusid. Seda, et kapokad sama edevad on kui muud julgeolekuga seotud ametnikud, oleme teada saanud ka Eesti Ekspressi vahendusel – kui tippkaitsepolitseinik ametist lahkub, siis organiseeritakse talle korralik mitmekümneleheline palsameeriv essee, soovitavalt Eero Epneri (kellest on lisaks imeliselt võimekale näitekirjanikule-dramaturgile saanud Eesti julgeolekuvaldkonna ametnike Aapo Pukk) sulest.
Tiit Pruuli on oma «Antiliibanoni» raamatus, mis on lavastuse aluseks, hästi kirjeldanud kapo ja välisluure omavahelist kultuuriskismat. Draamas on see konflikt teravalt esil: Alex (Metsaviir) peab välisluurajat Samueli (Christopher Rajaveer) eluvõõraks peenutsejaks, Samuel näeb Alexit kui tüüpilist «menti», kes ei suuda suurt pilti näha. Nendevaheline pinge mõjub sama humoorikalt, kui see päriselus on. Muide, selle kapo Alexi tegelase üks prototüüpidest on sama mees, kes mullu avaldas Eesti politsei ja poliitilise juhtkonna korruptsioonist kõneleva raamatu «Sündikaat», mille tegelaste identiteeti pole väga varjata üritatudki.
Pruuli lahkab kapokate ja välisluurajate vastastikust umbusku veel põhjalikumalt kui lavastus. Osa kaitsepolitseinikke peab välisluurajaid «mõttetuteks riigi raha raiskavateks ajalehte lugevateks dändideks» ja mõned välisluurajad kapokaid «ossideks» ja «jope-meesteks». Ei Pruuli ega dramaturg Mehis Pihla pole liialdanud ega räägi mingist kunagisest vimmast, millest on üle saadud – see on ka täna nii, nagu ka see, mida ütleb Alex välisluurajate kohta (et kui nende luureülevaadetes on midagi tõelähedast, peab neid kiitma, sest muidu nad solvuvad). Need ei ole stereotüübid, mõned sellised klišeed kõnnivadki kahel jalal Eesti julgeolekuasutustes ringi ja see mõistagi rikastab Eesti avalikku teenistust, nii ongi lõbusam, aga muidugi ainult teatud piirini. On ette tulnud, et luuraja ego moonutab ka tema antud ohuhinnangut ja soodustab eelhoiatusklišeedesse klammerdumist, ka siis, kui keskkond järsult muutub ja oleks vaja teha üldine ohutajurevisjon.
Pikk tee teatrilavale
Pihla ütleb, et teekond näidendi lavale toomiseni oli pikk ja keeruline – algne plaan oli teha hoopis telesari, ent rahastuse puudumise tõttu otsustati materjal teatrisse tuua. Tema kinnitusel pidid nad looma oma versiooni sündmustest, sest ametlikud allikad ja asjaosalised andsid infot vaid umbmääraselt ja mõistukõnes.
Teadlik valik oli ka pantvangistatud jalgratturite episoodiline kujutamine, keskenduti sellele, kuidas sündmused mõjutasid pantvangikriisiga tegelema pidanud asjaosalisi. See muudab lavastuse pingelisemaks – vaatajad tunnetavad pantvangide hirmu ja teadmatust läbi neid päästa üritavate ametnike ja omaste ärevuseloori.
Pärast Draamateatri lavastuse nägemist tundub üsna kummastav, et Mehis Pihla ja Ove Mustingu mõne aasta eest loodud seriaalistsenaarium rahastajaid ei leidnud (ilmselt pelutavad välismaised võtted). Hendrik Toompere jr lavastus võiks seriaalitootmise rahatushuvi taastada, kusjuures kõigepealt pakukski põnevusseriaali või -filmi lavastajaks Toomperet ennast.
2019. aastal samuti Draamateatri suurel laval esietendunud Lee Halli «Võrgus», mis rääkis telemaailmast, demonstreeris lavastaja oma video lavastusse integreerimise oskusi, ka seal suudeti pöördlavaga luua vaatajale tunne, et viibid telestuudios ja näed pealt midagi, mida tavaliselt pole võimalik tunnistada. Et suur osa selle lavastusegi tegevusest toimub eri riikide diplomaatilistes kabinettides, operatiivkeskustes ja Liibanoni julgeolekujõudude võimukoridorides, jääb vaatajale samuti tunne, nagu nad jälgiksid reaalajas kriisijuhtumi lahendamist.
Raimo Pass suudab Liibanoni julgeolekuteenistuse juhiks kindral Hadadiks kehastuda nii, et see on ühtaegu koomiline, aga kedagi justkui ei solvata ka. Tema tegelane mõjub väärikalt, mis sest, et on korrumpeerunud ja enda arvates kavalam kui teised. Passi sordiini all teatraalne žestikulatsioon on pigem erudeeritud kui ohmakas, kõik on tema juures suur, dramaatiline ja lõpuks sõltub kõik ikkagi rahast ja isiklikest suhetest.
Kristjan Suitsu minimalistlikus lavakujunduses luuakse atmosfäärivaheldused (Lähis-Ida, Tallinn) peamiselt helide ja valgusega.
Lavastuse didaktiline lõpuakord või loo moraal tundub veidi liiga lihtsakesena (Margus: «Mis me sellest kõigest siis õppisime?»; Karmo: «Kui välisministeeriumi kodulehel midagi kirjas on, siis see on seal asja pärast»), maandab etenduskogemuse turvakoolituseks, aga tervikuna on tegemist väga veenva põnevikuga, mille moraal võiks olla see, et kui ühel väikeriigil ka tundub mingil hetkel kõik kontrolli alt väljas olevat, siis tuleb lihtsalt edasi nuputada ja mitte kaotada eneseusku.