Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 25.02.2025
Eesti Draamateatris mängitav Mehis Pihla ja Hendrik Toompere jr „Ükskord Liibanonis“ näitab, et tsivilisatsioon eksisteerib seni, kuni peame dialoogi sõnade, mitte leegiheitjate abil.
Lavastaja Hendrik Toompere jr sai hakkama millegi erakordsega: ta lõi dokumentaalloost (muutmata midagi süžees) absurditeatri vaimus traagilise farsi, kus meeletus tempos, hullulmeelses kiirkõnes muutuvad ühed väärtused vastupidisteks, kõlbelised hoiakud asendatakse kõlvatutega, inimesed, kes just äsja olid meile mõistetavad, muunduvad tumedateks ebaselgeteks plekkideks.
Formaalselt on „Ükskord Liibanonis“ reaalne lugu Liibanoni läinud seitsme Eesti jalgratturi pantvangistamisest ja päästmisest. Loo autor Mehis Pihla kasutas olemasolevat materjali. Lavateksti alus on Ove Mustingu, Mehis Pihla ja Siret Campbelli arendanud telesarja „Trading Life“ stsenaarium ning Tiit Pruuli uurimuslik teos „Antiliibanon 2011“. Kuid fantasmagooria (fantastiline kujutlus, nõiduspilt, viirastuspilt – toim), millesse praegu on sattunud kogu maailm ning milles ei teata, mis homme ees ootab, paneb sellele loole oma raudse pitseri, sundides publikut tunnetama, et üksikjuhtum võib muutuda tüüpiliseks, korduvaks, isegi üldiseks.
Meisterlikud rollid
Kõiki rolle mängivad 12 näitlejat, luues meisterlikult üha uusi ja uusi karaktereid nii, et me ei tea, milline neist nägudest, milline nendest maskidest on ehtne. Seda põhimõttelist mõistmatust soodustab valguskujundaja Priidu Adlase hiilgav töö – mitte alati ei näe me tegelaskuju nägu, lava on pimendatud, nägu läheb täielikult varju, kes see on? Ja meeletus tempos, nagu loetakse ainult kiirkõnet ja liisusalme, kuuleme nagu arusaadavaid, tuttavaid sõnu, kuid kokku surutuna muutuvad need sõnad mõttetuks helide hunnikuks, mille eest tahaks peitu pugeda: araabia kevad, Hezbollah, šiiidid, sunniidid…
Sellel foonil tundub armsa ja mõistetava naljana lasteaialaste jutt:
„Mu isa võeti pantvangiks.“
„Aga minu isa läks ise ära, keegi teda ei vangistanud. Ja võttis auto ka kaasa.“
„Siis tuleb välja, et meie pere on õnnelikum.“
Igas teises lavastuses sunniks see laste keskis täiskasvanute tragöödiate arutamine meid järjekordselt kurvastama, et pered lagunevad, olme on ebastabiilne, lapsed saavad liiga ruttu suureks ja vanemad ei püüa neid oma probleemidest säästa. Siin aga on laste vestlus justkui hingetõmbepaus, tagasitulek rahuaja probleemide juurde, kus ei ole pantvange, röövimisi, juhuslikult terroristide kätte sattunud süütute inimeste väärkohtlemist.
Veenev muundumine nagu eluski
Me mõistame suurepäraselt, et professionaalne meisterlikkus lubab (vaid veidi soengut muutes või teise kostüümi riietudes) näitlejal muutuda teiseks inimeseks. Et ümberkehastumine oleks veenvam, toob videokujundaja Eret Kuusk tegelaste näod aeg-ajalt suurele ekraanile ja tõepoolest, sinna ilmuks nagu täiesti teine inimene. Kui aga ümber kehastutakse demonstratiivselt otse meie silme all, tekib tahtmatult ähmane kahtlus: kas ei või seesama juhtuda praegu meie reaalses elus, kus inimesed vahetavad nagu kindaid parteisid, veendumusi, hõikavad välja ühtesid loosungeid, siis teisi, ronivad võimule ja unustavad kohemaid inimesed, kes nad oma õlgadel sellesse tippu tassisid…
Nagu alati, on laitmatu kunstnik Kristjan Suitsu töö. Tema lahendus on väga minimalistlik. Lihtsalt vajalikel hetkedel tuuakse lavale pottides palmid ja tohutu suur idamaine vaip, mis laotatakse põrandale või tõstetakse seinana üles. Ring keerleb aeglaselt: metafoor on lihtne, aga aktuaalne – kõik liigub mööda ringi, kõik kordub, rahuelu võib mistahes hetkel muutuda sõjaks, sõda aga metsikusteks. Ja just need inimesed, kes veel eile tundusid kombekad, on hingepõhjas valmis inimsusvastasteks kuritegudeks.
(Esietendus anti ajal, kui Hamas andis kahe-kolmekaupa Iisraelile üle 7. oktoobril 2023 veriste sündmuste ajal pantvangistatud tsiviilisikuid. Hamas sai vastu sadu isikuid, kellele Iisraelis oli terroriaktides osalemise eest mõistetud eluaegne vangistus. Üks koju jõudnud pantvang rääkis, et neid oli piinatud, näljutatud ja janus hoitud, aga viimasel kahel päeval oli otsustatud neid turgutada, et nad kobedamad välja näeksid. On teada, et pikaajaline nälg tuleb lõpetada väga ettevaatlikult, tavatoit võib inimese pärast läbielatud kannatusi lihtsalt tappa…)
Siin tuleb esile tuua ka lavastuse positsioon kõigi maailmas toimuvate sündmuste suhtes. Lavastaja paatos on ühemõtteline: igasugused, ka näiliselt lahendamatud probleemid inimeste, riikide, religioonide jne vahel tuleb lahendada läbirääkimiste teel, otsides rahumeelselt kompromisse. Õrn tsivilisatsioon saab Maal eksisteerida senikaua, kuni teeme kõik võimaliku, et pidada dialoogi sõnade, mitte leegiheitjate abil. Tulevahetus on samuti dialoog, aga täiesti teist liiki. Seal, kus pole mõrvatuid, on kõik veel võimalik. Seal, kus veres lebab laip, lõpevad tsivilisatsiooni õppetunnid…
Täpselt organiseeritud rütm
Rütmiliselt on lavastus üles ehitatud laitmatult: rahuelu stseenid kulgevad aeglaselt, rahulikult, mõtlikult, ent poliitiliste läbirääkimiste, kohtumiste, arutelude stseenid meenutavad virvendavat fragmentaariumi. Me nagu teaksime ette, mida tegelaskujud võivad ühtedes või teistes olukordades öelda, sest rahuelu on alati ainulaadne, poliitilistes tülides aga läheb kõik tuntud stsenaariumi järgi. Seda täpselt organiseeritud rütmi kordab ka helikujundaja Lauri Kaldoja muusikaline kujundus.
Lõpetuseks tahaksin ära tuua kõik näitlejad, kes keerulise ülesandega hakkama said: Märten Metsaviir, Ivo Uukkivi, Christopher Rajaveer, Tõnis Niinemets, Raimo Pass, Ülle Kaljuste, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marian Eplik, Richard Ester, Lauri Kaldoja ja Johannes Tammsalu.
Rohkem ei lisa ma sellele päevakohasele ja õigeaegsele lavastusele midagi, sest homme ootab meid ees teadmatus.