6. detsembril toimus Üle Rambi laboratooriumi viimane kohtumine sel aastal. Teemaks oli lavastus „Samad sõnad, teine viis”, mille tausta avas lavastaja Mari-Liis Lill. Pärast etendust kirjutasid ülerambikad oma muljetest lühiformaadis. Uuel aastal ootavad ees uued lavastused ja kohtumised ja kirjutamised!
Kõne alguses ütleb tegelane A, et meie riik ja meie ise oleme haiged, selles süüdistatakse olusid milles inimesed pidid elama ja arenema, ent kas olles nii paljudest ,,asjadest” ilma , saab keegi üldse paremuse poole areneda?
Kontakt tõmbab kaasa, tekib tunne et ka mina olen sellest osa, ka minu panus on oluline, kuid tegelikult istun saalis ja vaatan; elan küll kaasa aga psühholoogiliselt. Sellised ,,suured” kõned on tihti pateetilised, mängitakse ühtsuse tundele, see tekib ka saalis. Kõne lõppedes on meil mõlema silmad märjad.
Elis Listra
„Minu isad sinu eest valmis olid elu andma„ – see laulus kõlanud rida tekitas kohe küsimuse: „Kas me tegelikult anname endale aru, mida tähendab vabadus ja kas virisemine pisiasjade üle on tõesti vajalik?„ Meie esivanemad lootsid kaua, et kaoks võõras võim ja võitlesid elu eest, et tuleks vaba Eesti, kuid tundub, et paljud ei suuda mõista selle tegelikku hinda. Inimesed, kaasa arvatud mina, kes on sündinud juba vabasse riiki, ei pruugi mõista vabaduse tõelist väärtust, kuid siiski peaksime austama ja mõtestama vabaduse mõistet laiemalt kui maskiga või maskita ringikäimine.
Marta Mia Lepland
Jõud, naised, suured ideed ja nende elluviimine. Kompromiss ja leppimine, kannatlikkus ja kärsitus. Tunnete ülesus, vaidlus, sõprus, koostöö. Ja kõik see Eesti nimel. Ehk lugu kahest naisest, kes ehitades maja, ehitavad üles Eesti riigi.
Temaatika on suuresti mineviku ja oleviku võrdlemine. Mis oli vabadus siis, nõukogude ajal, ja mis on see praegu? Kas vanasti oli parem – taevas sinisem ja rohi rohelisem? Stseenis, kus käib vaidlus lastevorsti maitse üle, ütleb üks tegelastest „Asi ei ole vorstis, asi on selles, kuidas me seda mäletame.“ Ja täpselt nii see ongi.
Teekonda saadab kütkestavalt pinev ja lihtsuselt aus atmosfäär, mis naelutab aktiivselt vaatama, kuulama ja kaasa mõtlema. Sõna “naelutama” pole juhuslik, sest naised (Teele Pärn ja Britta Soll) loovad oma kätega maja. Seinad, kruvid, puurid, aknad, tapeet ja mööbel – sellest kõigest sünnib kodu. See on ilus sümbol, sest mis see riigi ülesehitamine muud ikka on, kui ühe kodu valmimine.
L.L.H.
„Samad sõnad, teine viis“ on vaade Eesti ajalukku 1991. aastast kuni tänapäevani. Kaks noort naist hakkavad meie riiki looma.
Lavastus algab vabaduse ihaldamisega. Järgneb vaidlus, solvumine, lepitus, kompromissid.
Alustatakse vundamendi rajamist ehk „kinnitatakse“ iseseisvus. Kell on 23.03 ja haamrilöögid kuulutavad vabaduse tulekut. Mis edasi? Edasi tuleb põhiseadus, algab riigi ehitamine.
Aastatega saavutatud vabaduse väärtus hajub. Võtame seda iseenesestmõistetavana ning muutume isekateks. Otsime õiget eestlast ja patriotismi eeskuju. Hakkame tegema kõike võimu nimel. Samas oleme loonud 30 aastaga riigi, kus on hea ja turvaline elada.
Mari-Liis Lille lavastus räägib sellest, mis toimus suletud uste taga 1991. aasta kriitilistel päevadel, mis sellele järgnes ning mis on saanud ühtsest vabadust ihaldavast ühiskonnast praeguseks.
Stella Reinumägi
Vabadus. Mis on vabadus? Mis oli see aastal 1991? Isegi natuke naeruväärne on mõelda, et 21. sajandil võitleme oma inimõiguste eest, sest oleme kohustatud maski kandma või kodus istuma. Kas mõttekas poleks pöörata pilk korra minevikku ja avada oma silmad: mis on tegelikult vabadus?
Eestlane olla on uhke ja hea, kuid kas see on alati nii olnud? „Samad sõnad, teine viis“ on dokumentaalteater, mis jutustab hingestatud, kuid mõneti humoorika loo Eesti iseseisvumisest aastal 1991. Lavastuse vältel valmib tühjale lavale hubane maja, õhuavade ja vigadega, kuid siiski kodu. Nii valmis ka meie armas Eesti Vabariik – üle kivide ja
kändude, aga valmis ta sai ja armas on ta meile kõigile. Kõik ei lähe alati nii nagu me tahame, aga me kõik peame alustama kuskilt – olgu see maja ehitamine, riigi loomine või põhiseaduse kirjutamine.
Karl Marten Kristenprun
B: Oota, kas kõik on valmis?
A:Valmis ei saa see asi kunagi, aga nii enam-vähem.
Pärast etenduse vaatamist jäin pikemalt mõtlema – miks „enam-vähem“? Vundament on paika pandud, seinad soojustatud, vesi ja elekter lõpuks majas. Kõik on ju valmis. Täpne silm märkaks siiski väikeseid vigu: siit-sealt akende vahelt puhub külma sisse, vanadest aegadest lakke jäänud hõõglambid pole keskkonnasäästlikud, kapp varjab värvimata seina.
Kuid kas saab süüdistada ehitajat, kellel puudus varasem praktika ning abimaterjalideks olid vaid vanad õpikud ja nõu lähimatelt naabritelt? Ühest küljest näeb lavakujunduses kunstiliselt ligadi-logadi kiiruga püstitatud maja. Teisalt see on ja jääb siiski meie oma kätega ehitatud koduks. Mitte kusagil mujal ei tekiks mul nii sooja kuuluvusetunnet. Tunnet, mis tekib süües võileiba kodumaise vorstiga või lauldes laulukaare all oma inimestega. Kui me ei soovi kaotada seda ainukest kodu, mis meil on, tuleb seda pidevalt edasi ehitada, ikka paremuse poole. Head riiki on küll raskem hoida kui maja, kuid ma usun, et me saame hakkama.
Heli Piht