Jaak Allik
AASTA PARIM LAVASTUS. Näitlejate täiuslikku kohalolekut ning
pidevat rollielu, mis on kingitud kõigile lavalolijaile, kohtab teatris
väga harva.
Uku Uusberg ilmus Eesti teatrimaastikule sõna
otseses mõttes imelapsena, kui ta sai Saaremaal keskkooliõpilaste
teatrifestivalil VI klassi õpilasena eripreemia. Järgnesid auhinnad pea
igal aastal, abituriendina pälvis ta ka lavastajapreemia. Toompeale
lavastajaks õppima asumisel (2004) räägiti temast nii välimuse,
temperamendi kui ka eeldatava andemastaabi tõttu juba kui tulevasest
Pansost.
Ka diplomitöö esialgne valik, M. Gorki „Põhjas“, oli
paljutõotav, ja tollase Ugala teatrijuhi Peeter Tammearuga löödi käedki,
kuid viimasel hetkel tuli loobumine – Eesti Draamateater oli pakkunud
ahvatlevamat võimalust.
Nii valmiski 2008. aastal lavastus „Head ööd,
vend“, mille kaasautoriks võttis Uusberg Shakespeare’i. Tunnistan, et
minule jäi selle lavastuse mõte hämaraks. Aga Uku oli oma uue tee
sellega valinud, mitte ainult töökohana draamateatris (lavastajana
alates 2012. aastast), vaid ka nii-öelda autoriteatri vao süvendamisel
meie teatripõllul.
Panso kuulsuse asemel paistis ta ihaldavat
Moliere’i loorbereid – ise kirjutan, ise lavastan, tihti ka ise mängin!
Järgnenud kümne hooaja vältel on Uusberg erinevais teatreis välja toonud
16 lavastust, neist üheksa endakirjutatud tekstile. Kriitikute ja
publiku hulgas on edu olnud vahelduv.
Mängulaadi ja ideestiku tõttu
kuulutati ta vahepeal kogu uussiiruse kui teatrivoolu loojaks. Kaks
viimast aastat on Uusberg lavastajana vaikinud ning tuleb tunnistada, et
ta polegi praegu enam noore režii kuumimate nimede seas.
Seda suurem
oli ootus „Ivanovi“ suhtes, mis pidanuks näitama, kas Kristuse eas mees
on jõudnud lavastajaküpsuseni, mida vaieldamatult tõestaks
klassikateose kasutamine tõlgendusobjektina, mitte pelgalt
montaažilauana. Ja seda veel pärast Maria Knebeli (1971) ja Elmo
Nüganeni (1994) suurepäraseid ja väga autoritruid lavastusi Ants Eskola
ja Jüri Krjukoviga nimiosas. Paradoks muidugi selles, et valitud klassik
ise kirjutas „Ivanovi“ Ukust tunduvalt nooremana, 27-aastaselt.
Olgu
kohe öeldud, et sellest lavatusest ajaleheformaadis ja vaid
esietendusmulje põhjal kirjutamine on patt. Mitte seepärast, et
lavastusest arusaamine vajaks tingimata mitmekordset vaatamist, vaid
just näitlejatööde erakordse rikkuse poolest.
Tšehhovi näidendi II ja
ka III vaatuse loomisel on lavastaja koos trupiga jõudnud sellise
briljantse filigraansuseni, et peale peaosaliste tahaks kogu aeg jälgida
ka kõiki kõrvalosatäitjaid. Sellist täiuslikku kohalolekut ning pidevat
rollielu, mis on kingitud kõigile lavalolijaile, kohtab väga harva.
Põhiosas
on tegemist ülitugeva trupiga, julgen arvata, et targa ning täpse
näitejuhita poleks ka Guido Kangur, Aivar Tommingas, Ülle Kaljuste,
Harriet Toompere, Mait Malmsten, Raimo Pass ning Ita Evergi jõudnud
selliste tõepoolest nauditavate ning vapustavate hetkedeni, mida nad
meile lavalt järjepanu kingivad.
Rääkimata noortest, kelle rollid on
ju praktiliselt sõnatud, kuid kellelt ei saa samuti pilku lahti, (Pääru
Oja vaikset nosimist ikooni kallal võib ennast lausa vaatama
unustadagi!).
Näitejuhtimise mõttes on Uusberg jõudnud pansolikkuseni
küll! Mis puutub terviklavastusse, siis jääb üle vaid kahetseda, et ta
ikka veel lõpuni ei usu enda kui psühholoogilise teatri lavastaja
sünnipärasesse andesse ning Tšehhovi loodud täpsete konstruktsioonide
mõjusse ja on asunud nii autorit kui ka peaosalisi siiski kohati „järele
aitama“ seal, kus tuleks neid vaid usaldada.
Režissööril on
loomulikult täielik tõlgendusvabadus ja rumal on kriitik, kes lähtub oma
„pisuhännast“. Räägin vaid asjust, mis just mind kõnealuse lavastuse
puhul takistasid katarsiseni jõudmast, teades ja korduvalt teatrisaalis
kogedes, et Tšehhovi näidendites on see vaatajat vapustuseni viiv vägi
sees.
Ilmselt selles aga pisut kaheldes on Uusberg esimesest hetkest
(kui Indrek Sammul Ivanovi rollis käsib meil mobiiltelefonid välja
lülitada) otsustanud lavastuses kasutada nii etendamisteatri kui ka
läbielamisteatri vahendeid. Tingliku „neljanda seina“ kohatine
eemaldamine ja flirt publikuga läbib kogu lavastust, kuid paraku ei
rikasta seda, vaid lihtsalt katkestab rollide siseelu.
Vaid mõnel
hetkel (Sammuli suurepärane III vaatuse monoloog!) võiks sel olla
võimendav mõju, kuid vahend on varem juba lörtsitud. Eriti segavana
mõjub niisugune võte dialoogide puhul, kui üks osapool suhtleb saaliga,
teine aga partneriga.
Saara (Maria Peterson), Saša (Liisa Saaremäel)
ja doktor Lvov (Kristo Viiding) mõjuvad lavastuse esimeses vaatuses
pilkupüüdvalt ja paljutõotavalt, neil igal oli oma lugu ja oma tõde,
millele võis siiralt kaasa elada. Teises vaatuses muutuvad rollid aga
plakatlikumateks.
Saaremäelist saab oma kaastunnet armastusena
pealesuruv tobuke, Peterson valib oma tippstseeni jaoks vahendiks liigse
välise hüsteeria ja Viidingule muutub tema „näidatav“ Lvov ilmselgelt
üha vastikumaks. Ehk annaks siin etenduste käigus veel midagi muuta ja
täpsustada?
Ivanovilt on võetud finaal
Sammulile
on teatrijumal andnud kõik, et olla tõelist kaasläbielamist võimaldav
nüüdisaegne Ivanov. Kui Eskola mängis südametunnistusepiinades vaevlevat
küpset inimest ja Krjukov suures hingesegaduses olevat ja iseennast
vihkavat hurmurit, siis Sammuli Ivanov on ehk isiksuslikult nõrgem ja
kohati ka haiguse piiril võbelev kangelane. See aga ei sega temaga
valulist samastumist.
Paraku on lavastaja võtnud oma Ivanovilt (ja
seega ka Sammulilt) finaali. Saša osatäitja valitud mängulaad teeb
täiesti ebausutavaks selle, et Sammuli Ivanov võinuks temasse armuda.
Seetõttu pole lavastuses leitud vastust Tšehhovi antud mõistatusele, mis
siis Ivanovi peale naise surma on Saša võrku viinud.
Ootamatult
pakutakse meile lahendusena hoopis finaali Nikolai Gogoli komöödiast
„Naisevõtt“, milles Podkolesin teatavasti poolhullu naise eest publiku
rõkkava naeru ja aplausi saatel akna kaudu põgeneb.
Kuidas Uusberg
selle konkreetselt lavastanud on, jäägu vaatajale üllatuseks (hoidun
igatahes talle omistamast mulle pähe tulnud kurja tõlgendust, et doktor
Lvovil ongi õigus ning Ivanov osutub lurjuseks, kes kaasinimestele peale
astudes helge tuleviku poole trügib).
Eneselegi ootamatult olen
kirjutanud suhteliselt kriitilise kajastuse lavastuse kohta, mis mulle
sel aastal Eesti lavadel nähtust pea kõige enam on meeldinud. Aga olen
viimastel kuudel näinud ka tipplavastajate Eimuntas Nekrošiuse ja
Timofei Kuljabini loodud „Ivanoveid“. Nerkrošiuse omast on Uusbergi
lavastus selgelt huvitavam, aga Kuljabini (peaosades Jevgeni Mironov,
Tšulpan Hamatova ja Jelena Bojarskaja) tõesti katarsiseni viinud
lavastuseni jääb meie mitte enam noorel lavastajal pisut veel pingutada.
Nagu
ka täieliku võrdväärsuseni Lilja Blumenfeldi perfektsete kostüümide
ning funktsionaalsete ja samas kujundit loovate dekoratsioonidega Eesti
Draamateatri seekordses lavastuses. Jääme huviga ootama Tallinna
Linnateatris juba sel hooajal lubatud Maksim Gorki „Põhjast“ (lõpuks
ometi!), mille lavastab Uku Uusberg.
Postimees, 02.11.2017