Heili Sibrits, Postimees, 11.03.2026
→ Eesti Draamateatris esietendus Édouard Louisi romaanil põhinev lavastus vaesuses elavast emast.
→ Hilje Murel teeb erakordselt eheda rolli Monique’ina, teda toetab tugeva lavastajatöö.
→ Tükk avab valusalt vaesuse, vägivalla ja naiste nähtamatuse teemat ning julgustab muutuma.
Hilje Murel nägi nii räbal välja, ta julges olla kole. Nii ütles hea kolleeg, kui küsisin, mis ta lavastusest arvab. Ka minu esimene mõte Eesti Draamateatri saalis oli: vägev – nii ilus naine ei häbene olla kui narts, pusserdis.
Hilje Murel on Eesti Draamateatri lavale ehitatud köögis täpselt selline Monique, nagu Édouard Louisi ema, raamatu «Ühe naise võitlused ja metamorfoosid» peategelane sel eluperioodil oli – elule alla jäänud viie lapse ema, kes perekonna eest hoolitsemiseks toob mehe eest varjatuna toidupangast süüa, muidu mees ägestub ja siis järgneb alandus.
Murel teeb vapustava rolli, tema iga liigutus, iga tema keharakk kiirgab saatusega leppimist, ta ei võitle, ta ei unista, ta ei ela. Ta hoolib, ta teeb kõike, mida talt oodatakse – teeb süüa, koristab, asjatab lastega, püüab neid hoida õigel teel, vaatab, et vägivaldne mees millegi peale ei ärrituks, et kõik käiks mehe reeglite järgi, ehk ta hoiab perekonna elu toimimas. Aga mis elu see on? Kahjuks üsna tavaline. Ka Eestis.
Lavastuse «Ühe naise võitlused ja metamorfoosid» kavalehelt võib lugeda karmi statistikat: 2024. aastal elas suhtelises vaesuses 42 300 ning absoluutses vaesuses 11 800 last. «Pere majanduslik olukord mõjutab aga märkimisväärselt laste tulevikku,» kirjutab Isabel Mari Jezierska, mõttekoja Praxis soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste analüütik.
Samast tekstist leiab laused: «2024. aastal elas suhtelises vaesuses ligi 263 200 inimest. Seega pea iga viies Eesti inimene (19%) elas suhtelises vaesuses! Suhtelise vaesuse piiriks oli 2024. aastal 858 eurot kuus. /—/ 2024. aastal elas 44 000 inimest alla toimetulekupiiri – see tähendab, et absoluutses vaesuses elas kolm protsenti Eesti elanikest. Absoluutse vaesuse piiriks oli ülemöödunud aastal kõigest 345 eurot kuus. Absoluutses vaesuses elas 11 protsenti üksikvanemaga leibkondadest ning 9 protsenti inimestest, kes elasid üürikodus.»
Need arvud on kohutavalt suured – ma ei pea silmas ühes kuus toimetulekuks mõeldud eurode hulka, vaid Eestis vaesuses elavaid inimesi. Naistel on suurem risk vaesusesse langeda. Isabel Mari Jezierska märgib, et üksikemadega peredest elas ülemöödunud aastal suhtelises vaesuses 38 protsenti, üle 65 aasta vanustest naistest koges suhtelist vaesust 39, meestest 24 protsenti.
Eesti Draamateatri lavastus «Ühe naise võitlused ja metamorfoosid» ongi fookusesse tõstnud vaesuse ja selles vaesuses ema – mitte küll üksikema (kuigi ka see periood on Monique’i elus olnud), aga naise, kellel pole raha, teadmisi ega jõudu tulla välja mülkast, kuhu ta vägivaldsete meeste, oskamatuse ja laste tõttu sattunud on. Jah, ka lapsed, ükskõik kui palju ema neid armastab, vähendavad naise võimalusi oma elu muuta: kolida ära, otsida parem töö, leida õigem elukaaslane.
(Eelnevas lõigus võiks «naise» asemel kirjutada «inimene», aga reaalsus on see, et mehed võivad üle ilma lapsi teha ja alimendid maksmata jätta – küll naised lapsed suureks kasvatavad. Kasvatavadki, aga enda ja laste vaesuse hinnaga!)
Prantsuse menukirjanik, võrratu raamatu «Muutuda: meetod» autor Édouard Louis on draamateatris lavastatud loo kirjutanud oma emast. Ta on soovinud anda emale hääle, muuta ta nähtamatust nähtavaks. Oliver Reimann on raamatust teinud dramatiseeringu «Ühe naise võitlused ja metamorfoosid» ning toonud materjali lavakunstikooli diplomitööna Eesti Draamateatri lavale. See on suurepärane ja terviklik lavastus, tugev psühholoogiline teater, nii et jätkem Oliver Reimanni nimi meelde. Ta on juba praegu tegija, kellele terendab võimas tulevik.
Tähelepanuväärne on ka koostöö kunstnik Kristjan Suitsuga. Draamateatri väiksesse saali on üles seatud võidunud kööginurk, mis muudab kitsukese ruumi ootamatult mänguküllaseks, samas rõhutades peategelase surutust kasti, kus köögi aknast paistab avar ja tundmatult tume maailm. Omas köögis on küll kõik päevinäinult määrdunud, aga see on Monique’i maailm, kus kohtuvad kohustused ja napid rõõmud (suits, muusika, telekas).
Ent ka siin pole naine ainuvalitseja, sest domineeriv mees dikteerib, millal ja kes tohib köögis kasutada tema poolt ostetud/perele kingitud köögimasinaid. Aga siiski see köök on koht, kus naisel on rohkem võimu ja võimalusi kui mujal: siin saab ta näidata lastele oma armastust, kutsudes neid sööma – mis siis, et toidupalad on napid. Ta ju teeb endast kõik, et lastel oleks hea, et kõht oleks täis ning nad isa raevu alla ei satuks.
Hilje Murel on vapustav, ta teeb oma elu suurima rolli. Ja see roll on oluline mitte seepärast, et ta julgeb olla kole – ka see on hea rolli õnnestumise eelduseks, pealegi ses väsimuses on ilu –, vaid seepärast, et tema Monique’is tunnevad väga paljud naised enda elu (puutuvad ja puudutavad) valikud ära. Ei pea olema nii sügavasse auku kukkunud, et tunda samastumist, hirmu või seda kimbatust. Arvestades, et suurema osa teatripublikust moodustavad keskea ületanud naised, on see absoluutselt õige, et lõpuks, igasuguste võimuga tegelevate lavastuste kõrval, on laval lugu, mille keskmes on tavaline naine. Jah, ka see lugu räägib võimust. Aga ka muutumise võimalikkusest, see lavastus annab usku ja ehk ka julgust, sest Monique murrab sest ringist välja ja lööb särama.
Monique’i poja ehk Eddy rollis on Erling Eding, kes, nagu Oliver Reimanngi, lõpetab sel aastal lavakunstikooli. Ta on tugev partner Hilje Murelile ning ka Britta Sollile. Viimane mängib lavastuses Eddy venna pruuti, naist, kellest saab mõneks ajaks Monique’i sõbranna ning kes paiskab oma elurõõmu ning pisut paremini eluga hakkama saamisega segi kõigi argirutiini. Britta Soll on kui suvine tuuleiil, kes sasib korraks juukseid ning jätab meeldiva mälestuse ja igatsuse hinge.
Lavaloo fookus on aga Monique’il ning Eddyl, kes täiskasvanuna vaatab minevikku tagasi, ent ajahüppeid ei tehta vaid jutus. Erling Eding mängib esimestes klassides käivat pärdikut, kes, pilk multikasse naelutatuna, keskendunult suppi sööb, teismelisena oma elu püüab üles ehitada ning juba kodust välja kolinuna emalt nõudlikult pärib: miks sa meiega ja endaga nii teed? Eding on veenev, eriliselt mängulised on ta siirad poisikese-stseenid, aga sama tugevad on ka vanema Eddy portreed. Väga tugev töö – ent lavastuse täht on eespool välja toodud põhjustel Hilje Murel.
«Ühe naise võitlused ja metamorfoosid» on väga tugev ja vajalik teater.