Tauno Vahter
Postimees, 6.03.2020
Briti kirjanikult ja näitlejalt Stephen Frylt päriti intervjuus Iiri televisioonile, mida ta sooviks küsida jumalalt taeva väravas. Fry vastas üsna vihaselt, et ta küsiks, miks peaks kummardama mingit õelat ja rumalat sadisti, kes on välja mõelnud laste luuüdivähi ja haiguse, mille käigus parasiidid tungivad laste silmadesse ja teevad nad pimedaks. Katoliiklasest saatejuht tegi hapu näo; jumalateotus dekriminaliseeriti Iirimaal alles tänavu jaanuaris.
Draamateatri uuslavastus «Oh jumal» on samasugusel teemal, aga märksa leebemas vormis lugu usust, lootusest ja pettumustest, valatud kergelt koomilisse vormi.
Psühholoogi (Harriet Toompere) vastuvõtule saabub salapärane patsient (Ain Lutsepp), kes ei soovi oma isikut paljastada ning peidab end initsiaali J. taha. Peagi selgub, et J. on sügavas depressioonis jumal, kes soovib oma ameti maha panna.
Pärast psühholoogi algset ootuspärast umbusku järgneb teoloogilis-meelelahutuslik arutelu, kas rohkem peaks olema jumal pettunud inimkonnas või vastupidi ning mida sellises olukorras teha. Äärmiselt tekstikeskne lavastus püsib peaaegu täielikult ühel pikal dialoogil, mis on küll usutav, aga paneb soovima veidi vinti juurde keerata.
«Oh jumal» ei ole muidugi esimene lavateos või film, mis käsitleb jumala või teiste taevaste olendite surelikke sekka laskumist, tegemist on märkimisväärselt suure diskursusega. Groucho Marxi jumal oli filmis «Skidoo» kanepit suitsetav uimastikaupmees, Alanis Morrissette’i oma «Dogmas» hipinaine, George Burns filmis «Oh jumal» supermarketi juhataja asetäitja, Morgan Freeman «Kõikvõimsas Bruce’is» mustanahaline papi ning «South Parkis» oli jumal hoopis katkiste hammastega hiidrotti meenutav elukas.
Sellises võrdluses on Anat Govi näidendis jumalat kehastav vanapapi haruldaselt traditsiooniline ja ehk isegi natuke igav valik. Korduvalt tuleb mõte, et näiteks kreeka või india jumalaid või isegi Kalevipoega üle kuulates saaks lustakama tulemuse. Kuigi «Oh jumal» on määratletud komöödiana, on autori valikutest näha, et tal on siin kindlad eesmärgid.
Anat Gov (1953–2012) on viimastel aastakümnetel olnud tuntud nimi Iisraeli teatris ja televisioonis. Ta oli mitme populaarse telesaate stsenarist ning hakkas sajandivahetusel kirjutama rohkem ka teatrile.
Telesaadete taust aitab mõista näidendi «Oh jumal» ülesehitust, mis algab pikale mineva sketšina, kahe tegelaskuju püstijalakomöödiana, aga siis areneb rohkelt vana testamenti tsiteerivaks dialoogiks. «Oh jumal» on näide sellest, kuidas ajalugu on laenatud popkultuuri ja seda üritatakse uue ringiga uuesti sügavamõttelisemaks teha.
Gov on võtnud kaks tüüpsüžeed: surelike sekka ilmuva jumala ning ebatõenäolise psühholoogi/psühhiaatri kliendi (meenutagem sarja «Sopranod» või mõnevõrra nõrgemat filmi «Ka gangster on inimene», mis rääkisid terapeudi juurde saabunud mafioosodest, jumal on ju omamoodi capo di tutti capi). Teatud stereotüüpide kasutamisest hoolimata on Govi tekst intelligentne, ironiseerib inimloomuse ja usu olemuse üle, kuid kõigest hoolimata teeb seda soojalt.
Gov on intervjuudes selgitanud, et ei ole usklik ega ateist, aga pigem on religioon tema jaoks teatud põhimõtetest kinnipidamine, mida ei pea näpuga järge ajades piiblist otsima. Ta mängib konfliktis sellele, et enamiku inimeste kombel on näidendi psühholoog mõelnud ja öelnud, et kõikvõimalikel suurtel hädadel toimuda lubav jumal peaks olema sadist või poolemeelne.
Psühholoogi isiklik tragöödia on tema autistlik poeg (Franz Malmsten), kes sõnagi ei räägi ja kellest saab laval rippuv püss. Ka see võib olla natuke liiga ootuspärane lahendus, kuid on ilmselt autori soov lasta inimestel etenduselt lahkuda lootusega.
Gov laseb psühholoogil kehastuda skeptiliseks prokuröriks, kes pillub jumalale süüdistusi ja etteheiteid, miks on ta lasknud toimuda asjadel, mis on karjuvalt ebaõiglased: jumal on massimõrvar, kes tapnud piiblis tegelasi ilma erilise põhjuseta ja saatnud inimestele häda kaela usu prooviks või nagu ta tunnistab – isegi nalja pärast. Tahan, tapan egiptlaste esiklapsed, tahan, tapan Loti naise.
Jumal tunnistab, et pole kuradit kunagi näinud, see on lihtsalt hääl tema sees. Ta on pimeduses sündinud üksildane depressioonis vanainimene, kelle võimed on kadunud ja kes kõikvõimsuse asemel sobiks nüüd veel pigem jõudu proovima «Selgeltnägijate tuleproovis».
Sellise arutelu kaudu muutub sketšina alanud tükk pisut moraalitsevamaks (kahe vaatuse asemel oleks selle vabalt võinud teha baaripausita ka ühes vaatuses) ning kindlasti pole siin tegu blasfeemia või näiteks Richard Dawkinsi laadis süsteemse usukriitikaga. «Oh jumal» on tegelikult vägagi kristlik tekst mõnede juudilike naljadega, mis küll toonitab jumalakuju järjepidevusetust, kuid rõhutab lõpuks kõiki lihtsamaid hoolivusel põhinevaid väärtusi.
Kui surelike sekka saabub jumal ja näitab oma haavatavust, siis ta ei purusta oma mainet, vaid hoopis tugevdab seda – noh, umbes nagu Ivo Linna «Eesti laulul» osaledes; trikk mõjub siis, kui seda mitte liiga sageli korrata.
Muidugi võiks Goviga vaidlema kukkuda, miks valida jumala suurimaks patuks just Hiiobi karistamine, et ka enne Kristust toimus üle maailma inimeste korda saadetud õudusi või miks pole mainitud tervet hulka muid piiblis sisalduvaid jumalikke massimõrvu (näiteks «Baal-Peori poole hoidmise eest» surmati 24 000 inimest, «Issanda laekasse vaatamise eest» – minu isiklik lemmik – 50 070 meest, Iisraeliga sõdimise eest tapeti 185 000 meest une pealt jne), aga teoloogilisse sohu eksimise asemel tuleks tagasi tulla fakti juurde, et lõppude lõpuks on tegu meelelahutusega.
Küll aga ei tee paha vaadata seda ka neil, kes tihti kõnesid peavad pidama, sest materjali puuduses on «Tõe ja õiguse» kõrvalt üritatud end popina näidata juba ka «Sipsikut» ja Nublut tsiteerides.
Selle 2008. aasta näidendi puhul on oluline mainida ka isiklikku konteksti. Anat Govi viimased kolm näidendit on kirjutatud tema pika võitluse ajal munasarjavähiga. Tema viimaseks näidendiks jäi 2012. aastal lavale jõudnud «Õnnelik lõpp», mis on muusikaline komöödia keemiaravi saavast naisest. Anat Govi matustel osales üle tuhande inimese ning kaastundeavalduse tegid nii Iisraeli president kui peaminister. Tema abikaasa Init Gov (tuntud Iisraeli laulja ja saatejuht) nentis matuselistele läbi pisarate: «Ja mina arvasin, et mina olen kuulus.» Anat Gov oli saabuvaks pikalt valmistunud ning oma hauaplatsigi üle vaadanud, talitusel kõlas Monty Pythoni surematu «Always Look on the Bright Side of Life».