Eesti Draamateatri suures saalis esietendub laupäeval, 22. veebruaril Eesti esimest suurt pantvangikriisi käsitlev lavastus „Ükskord Liibanonis“, mille teksti autor on Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr ja kunstnik Kristjan Suits.
„Ükskord Liibanonis“ on tõsielul põhinev põnevuslugu: 23. märtsil 2011 leidis Liibanoni politsei maanteekraavist seitse matkavarustusega jalgratast. Asjade seas olid Eesti kodanike ID-kaardid.
Mõned tunnid hiljem toimus Tallinnas Eesti välisministeeriumis kriisikoosolek. Õige pea oli selge, et tegu on pantvangikriisiga.
Teksti autor Mehis Pihla: „Ma olin selle looga juba varem kokku puutunud, soov seda teatris lavastusena teha oli samuti juba pikka aega. Kui me eelmisel suvel „Rahamaad“ tegime, siis analüüsisime, mis maailmas toimub ja kuna Liibanoni-Iisraeli konflikt muutus nii suureks, siis meile tundus, et see ratturite röövi lugu Liibanonis on meie aken sinna piirkonda. See on üks väga oluline lugu, mida just praegu jutustada.“
Liibanoni pantvangikriis oli esimene kord, mil Eesti riigil tuli oma kodanike tagasisaamiseks silmitsi seista Lähis-Ida terroristlike organisatsioonidega.
Lavastaja Hendrik Toompere jr: „Lähis-Ida on hetkel väga kuum piirkond. Ühtpidi annab see lugu võimaluse sisse vaadata teise kultuuriruumi ja proovida seda mõista. Aga teine aspekt, mis on minu jaoks oluline – selle taga, et Eesti esimene suurem pantvangikriis lõppes õnnelikult ja kõik elusalt ning tervelt koju tagasi pöördusid, on suure hulga Eesti inimeste töö, vaev ja mure. Mitte kõik seesugused kriisid ei pruugi nii hästi lõppeda, aga me saime hakkama ja see pole sugugi väike saavutus.“