Eile õhtul, 7. septembril pärast „Kuritöö ja karistuse“ esimest festivalietendust Tartus, võttis teatriteadlane Anneli Saro vestlusringi kultuurisemiootiku ja Dostojevski-uurija Peeter Toropi ning lavastajad Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo, et koos arutelule jäänud vaatajatega noppida kõnelusse teemasid lavastusest ja selle ümbert.
Semperi-Ojasoo lavastused „Kuritöö ja karistuse“ põhjal – 2019. aastal Šveitis Luzernis ja 2020. aastal Draamateatris – sündisid tohutu individualismi kasvu pinnasele kogu maailmas, egod aina kasvavad, tundub, et igaüks võib teha, mida tahab ning Raskolnikovi üliinimese idee, üle piiride minek ja kokkuvarisemine resoneerub sellega.
Nii Raskolnikov ise, kui teda ümbritsevad tegelased on kõik justkui palavikus, neis on sees temperatuur, millega lavastajad kohtuda tahtsid. Vaataja kohtub nendega lavaruumis, mis meenutab nõukogude-aegset ühiskorterit. Raskolnikov, kes on siin toime pannud jubedad kuriteod, tahaks sellest kui oma kohast kinni hoida, kuid ei, kõigil tegelastel on vaba voli siia sisse jalutada, hõivata oma nurgake ja jääda. Juba värvitakse seinu, nihutatakse mööblit, kohtutakse, kõneldakse. Kuritöö, selle uurimine ja muud olulised sündmused toimuvad kõigi tegelaste silme all ja kaude saavad kõik ka sündiva osalisteks. Ja meie, vaatajad, elame oma süvenevas egotsentrismis paradoksaalselt just täpselt samasuguses üha rahvastatumas ühiskorteris.
Kui kindla konfessiooniga seotud religioossus on statistika põhjal eestlastele pigem võõras, siis millessegi kõrgemasse usutakse samamoodi nagu igal pool. Lunastussooviga kõrvuti paneb inimesi ülespoole vaatama hirm, mis saab teispoolsuses, see vertikaalne telg on eestlastel samamoodi avatud. Süü, patt, lunastus ei ole meile seega võõrad. Romaani viimane lause, mille Dostojevski lõpuks välja jättis, ütleb: äraarvamata on teed, mille kaudu jumal inimeseni jõuab.
„Kuritöö ja karistuse“ teine festivalietendus toimub 8. septembril kl 14 Vanemuise suures majas.