Rännaklavastuse „Sammud“ etendusega 29. juuni õhtul lõppes ka üks pikem teelõik – joone sai alla edu ja tähelepanu toonud Eesti Draamateatri 104. hooaeg.
Hooaja jooksul kogunes teatrile vaatajaid kokku üle 125 000, mis on üks suuremaid numbreid üldse Draamateatri ajaloos. Saalide lõikes olid kõige menukamad: suures saalis „Café Théâtral“ (15 131 vaatajat), „Lehman Brothers“ (11 379), „12 vihast meest“ (8829); väikeses saalis „B-koondis“ (4276), „Võõrad“ (3843), „Kunst“ (3059); Maalisaali vaadatuim lavastus oli „Solist“ (3020).
Juba hooaja algus tõi Draamateatri kultuurielu tulipunkti, kui 10. augustil esietendus Noblessneri valukoja Nobeli saalis Kertu Moppeli mänguline nägemus 1990. aastate verisulis vabariigi ühest värvikamast popikoonist Onu Bellast. Igor Maasiku kaasteelistel oli lavastusele mitmeid huvitavaid kommentaare, publik ja kriitika võtsid „Onu Bella tähestiku“ vastu poolehoiuga.
Ka kodumaja esimene lavastus, Tiit Ojasoo mammuttöö Teeba-tragöödiatel põhineva Mati Undi teksti „Vend Antigone, ema Oidipus“ põhjal kuulutati kuluaarides juba enne esietendust 1. novembril aasta teatrisündmuseks.
Vaid paar nädalat hiljem, 11. novembril tuli Kinoteatri meeskond koos Draamateatri näitlejatest trupiga Paavo Piigi juhtimisel väikeses saalis välja lavastusega „B-koondis“, mis vaatleb sportlaselu vähemglamuurseid tahke. Koondislased on jätkuvalt kõrgvormis ning lavastus püsib kindlalt kiiremini väljamüüdute esikolmikus.
9. detsembril jõudis suure saali lavale uus noortelavastus „Luidrik“, mis lavastaja Taavi Tõnissoni käekirjale iseloomulikus veidi salapärases võtmes räägib loo poisist, kelle maailm kolimise ja pisiõe sündimise järel piirid kaotab.
Hooaeg jätkus 20. jaanuaril „Lähenemine“ esietendusega väikeses saalis. Iiri eksperdi Priit Pedajase lavastus põhineb Mark O’Rowe’i tekstil, kus kolme naise läbipõimunud elud hakkavad lahti hargnema omavaheliste kohtumiste pealtnäha argistes vestlustes. Lavastus sai kolme kursuseõe Harriet Toompere, Hilje Mureli ja Tiina Tauraite rõõmsaks taaskohtumiseks laval.
Antoine Rault’ näidend „Skalpell“ tõi aga Maalisaali lavale kokku samuti kaks kursusekaaslast, Andres Puustusmaa ja Mait Malmsten mängivad vendi, kelle keerulist ja intensiivset suhet määravad erinevalt tõlgendatavad seigad minevikust. 10. veebruaril Maalisaalis esietendunud „Skalpell“ kolib eesoleval sügisel märksa avaramale väikese saali lavale.
Oma psühholoogilise peenjuveliiritöö poolest tuntud Madis Kalmet lavastas väikeses saalis Ingmar Bergmani „Erakõnelused“. Loo peategelane Anna, kelle prototüübiks on Bergmani ema, leiab end väljapääsmatust olukorrast, kui on kirikuõpetaja abikaasa ja emana seisusele vaatamata alustanud armulugu kümmekond aastat noorema teoloogiaüliõpilasega. 22. veebruaril esietendunud „Erakõnelused“ on teema tõsidusele vaatamata leidnud tee publiku südamesse.
Kevadel jõudis esmakordselt Draamateatrisse lavastama Julia Aug, kes tõi suure saali lavale Mihhail Durnenkovi „Eisensteini“. Lavastus keskendub legendaarse vene filmirežissööri Sergei Eisensteini moraalsetele ja kunstilistele valikutele ajal, mil Stalin pakkus talle võimalust teha filmi Ivan Julmast. „Eisenstein“ esietendus 8. märtsil ning selle õnnestunud rolligalerii pälvis kiitust mitmetes arvustustes.
26. märtsil väikeses saalis esietendunud „Kollane tapeet“ põhineb Charlotte Perkins Gilmani samanimelisel jutustusel. Kertu Moppeli lavastus käsitleb talle omases teravdatud fookuses vaimse tervise probleeme, naiste rolli ühiskonnas ja abielu olemust 19. sajandi lõpus.
Sisehooaja viimaseks esietenduseks jäi Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Poola kirjaniku Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide” avaõhtu 13. aprillil suures saalis. Lavastaja Hendrik Toompere tõi lavale köitva mitmekihilise loo, mida on žanriliselt nimetatud kriminaalpõnevikuks ja ökotrilleriks.
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 egiidi all esietendus 6. juunil Tartu Kammivabrikus Mehis Pihla kirjutatud „Rahamaa. Hendrik Toompere jr-i lavastus tõi vaatajateni tumeda huumoriga loo, mis näitab, kuidas rahapesu on kujundanud lääneriikide poliitikat ja miks mustast rahast on nii raske loobuda. Meedia huvi ja loetud mängukordade arv tõstsid publiku huvi lavastuse vastu plahvatuslikuks, loodetavasti on võimalik seda leevendada järgmiste etendustega 2025. aasta suvel.
Juunis alustas ja augustis jätkab etendustega Mari-Liis Lille ja Priit Põldma kirjutatud ning lavastatud „Üks helevalge tuvi“, mis põhineb kirjanik Elin Toona elul. See on kriipiv, kuid lootust täis lugu kolme naise põgenemisest sõja eest ja turvalise varjupaiga otsingutest eri kohtadest maailmas. Lavastus esietendus 19. juunil Uuemõisa mõisas, etendused jätkuvad 17. augustil juba uue hooaja alguses.
Kindlasti tuleb mainida eelmisest hooajast 104. hooaega üle kandunud edukat koostööd Soome Kansallisteatteriga. Koostöös Draamateatriga toodi välja Andra Teede „Varumehed/Varamiehet“, Aino Kivi lavastuse Eesti-etendused 2023. aasta septembris olid rõõmustavalt publikurohked.
Eesti teatri aastaauhindade galalt tõi Eesti Draamateater koju kokku neli auhinda. Lavastajaauhinna võitsid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi ühisprojekti, „Macbethi“ lavastuse eest. Kunstnikuauhinna sai Laura Pählapuu kujunduste eest lavastustele „Teoreem“ (Eesti Draamateater) ja „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater). Žürii eriauhind anti Hendrik Toompere jr-ile riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamise eest Eesti Draamateatris. Ühe kahest sõnalavastuse muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinnast pälvis Anne Türnpu laulude valiku ja lavalise teostuse eest muusikalises kujunduses lavastusele „Vend Antigone, ema Oidipus“.
Ja kümmekond päeva pärast Ita sünniaastapäeva, 11. aprillil anti Hilje Murelile üle Ita Everi stipendium.
Lõppeval hooajal jätkusid ka kahe omaette kaubamärgiks saanud sarja, Esimese lugemise ja Muusikud Draamas üritused, toimus traditsiooniline Jõulusahver ning Draamateatrit võis kohata ka Draamafestivalil Tartus, Vabaduse festivalil Narvas ja Kirjandustänaval Kadriorus.