Homme, 5. aprillil esietendub Eesti Draamateatri suures saalis Tiit Ojasoo lavastus „Eneseabiõpik“, mis kõneleb keskealiste inimeste paarisuhetest, üksindusest ja ihast kokku saada.
Lavastaja Tiit Ojasoo: „Olen ise mõelnud ja trupile öelnud, et see on keskealiste inimeste lavastus. Respekt kõigile, kes proovivad „kaasaegseid“ suhteformaate, samas enamik inimesi ei ole mässajad ega revolutsionäärid, vaid sooviksid meile antud kultuurikontekstis elada täisväärtuslikku elu. Miks keskealiste inimeste lavastus – meil, keskealistel, on teatav isiklik kogemus, mille taustal suudame „trende“ ja konteksti hinnata. Kui olla 16–26 aastane, siis enamus teadmistest suhete kohta tuleb ju sellest, mida ümberringi räägitakse, näidatakse. Ja loomulikult räägitakse rohkem sellest, mis n-ö tavalisest eristub. Noorena on keeruline mõista, et iga vabadus tähendab alati ka millestki loobumist ja kui me elaksime lõputult, poleks sellest ju midagi hullu, aga kuna me elame piiratud aja ja energiaga, siis mõni näiline vabadus tähendab üsna kiiresti ka võimalustest ilmajäämist. Keskealise eestlase hing ja tema väike isiklik elu – säärane lavastus. Tõsi, ma ei ütle seda kõike üleliia surmtõsiselt.“
Lavastuse teksti aluseks on kaks raamatut: filosoofi ja psühhoanalüütiku Erich Frommi „Armastuse kunst“ ning paarisuhte terapeudi Esther Pereli “Armastus ja petmine”, tekst ise on sündinud trupi, lavastaja ja dramaturg Eero Epneri koostöös. Lavastuses kõlab rida muusikalisi katkeid ja tsitaate armastuslauludest, mis kõik meile lemmiklaulude, kummitavate viisijuppide või fraasidena tuttavad on.