Eesti Draamateatri trupiga on liitunud kolm uut näitlejat. Mehis Pihla vestles Helena Lotmani, Märten Metsaviiru ja Tõnis Niinemetsaga teatriplaanidest ja varasematest kokkupuudetest Draamateatriga.
Tõnis Niinemets
Enne Draamateatrit.
Ma olen pärit ja koolis käinud Rakveres. Kooli ajal hakkasin juba teatriga tegelema. Käisin Rakvere Gümnaasiumi teatriansamblis. Kooliteatrite festivalidel sain tuttavaks näiteks Uku Uusbergi ja Mikk Jürjensiga. Peale kooli lõpetamist astusin Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Kuulsin, et Peeter Jalakas võtab vastu „Von Krahli kursuse”. Olin seal teatris mõned korrad käinud ja arvasin, et tahaksin sellist teatrit teha küll. Peale kooli lõppu töötasingi neli aastat Von Krahlis ja sealt edasi kuni selle aastani olin vabakutseline näitleja. Nüüd olen siin.
Milline on sinu varasem kokkupuude Eesti Draamateatriga?
Kooli ajal ikka käisime klassiga siin, aga lähemalt tutvusin Eesti Draamateatriga alles Viljandi kooli ajal. Me olime iga semester kuu aega kogu kursusega Tallinnas ja siis ma üritasin võimalikult palju õhtuti teatris käia. Siis olin ka Draamateatri repertuaariga üsna kursis. Üks lavastus, mida ma käisin mitu korda vaatamas, oli „Voldemar”, peaosas Tiit Sukk. Esiteks – lõbus materjal, teiseks – väga meisterlikud näitlejatööd ja kõik laval lustisid. See tekitas suurt kadedust. Heas mõttes. See ongi minu arvates hea teater – kui ma vaadates näitlejana tunnen, et ma tahaks praegu ise seal laval olla ja tekitada publikus seda tunnet, mis praegu siin publikus valitseb. „Voldemar” täpselt nii mõjuski.
Sinu monotükkidel on olnud viimastel aastatel rohkem publikut kui nii mõnelgi Eesti teatril. Miks sa otsustasid ennast nüüd ühe teatriga siduda ja miks just Draamateatriga?
Kutsuti ja kaua mõtlema ei pidanud. Siia teatrisse meelitavad väga head partnerid. Heade partneritega laval kohtumine ongi näitleja elukutse juures üks kõige suuremaid naudinguid.
Heade partneritega mängimine arendab ja hoiab värskena. Mul on Draamateatri trupi liikmetega olnud laval väga vähe kokkupuuteid. Ühe korra Markus Luigega, sel suvel Hilje Mureliga ja ongi kõik. Nii et avastamist jagub. Ka lavastajad on kõik minu jaoks uued. Vabakutselisena, eriti veel üksi laval olles, tekib loomulik igatsus trupi järele. Veider on muidugi igatseda truppi, kellest ma peaaegu kedagi ei tunne.
Kahtlemata on mul ka enesetäienduslik huvi. Soov näidata nii iseendale kui ka publikule, et ma suudan enamat kui kerge meelelahutus, mille poolest mind eelkõige tuntakse. Meelelahutuses ja komöödias ei ole midagi halba. Ma olen viimaseid aastaid väga nautinud. Aga kui väga kaua sama asja teha, siis kaob põnevus ja uudsus, nii sinus eneses kui publikus. Tekib vastastikune tüdimus. Kuni pakutakse uusi väljakutseid ja vaheldust, siis tuleb neist kinni võtta.
Sa oled oma eeskujuks nimetanud Lembit Ulfsaki, kes oli ka väga laia ampluaaga näitleja.
Jah. Ta suutis ühelt poolt olla väga naljakas, mängida laste tükkides Rebase Reinu, teisalt suutis ta teha pisarateni liigutavaid draamarolle. Temas olid kõik küljed olemas: koomik, traagik, südamlik ja tundlik draamanäitleja. Sellise laia ampluaaga näitlejaid on veel. Näiteks Mait Malmsten on sellega sama moodi suurepäraselt hakkama saanud. Ja see on tõesti suureks eeskujuks.
Esimene lavastus, kus sind Draamateatris näha saab, on „Tund enne päikesetõusu”.
See on veel tööpealkiri. Hetkel alles materjali kokkupanemine käib. Hendrik Toompere jr on lavastaja, kirjutavad Eero Epner ja Urmas Vadi, kuid kogu lavastuse trupp osaleb materjali loomises. Esietendus on jaanuaris 2022. Keskne teema on „masside mäss”. Oleme alles proovide alguses, kuid seni oleme uurinud, kuidas sünnivad massid, kes need massid on, kuidas me ise muutume mingi massi osaks jne. Vaatame seda, mis toimub praegu meie ümber, aga ka paralleelselt seda, mis toimus ajaloos, näiteks 30 aastat tagasi taasiseseisvumise ajal. Kuigi teema tundub esmapilgul isegi sünge, siis praegu paistab, et lavastus tuleb väga mänguline.
Märten Metsaviir
Enne Draamateatrit.
Draamateatrise tulen otse lavakunstikoolist. Pärit olen Tallinnast, lapsepõlv möödus Nõmmel. Väiksest peale on minu elu tiirelnud kahe asja ümber – sport ja teater. Lapsepõlves oli sporti isegi rohkem. Olen tegelenud pikalt kardispordiga, nii sõitja, mehaaniku kui ka sõiduõpetajana. Minu vanaisa oli Nõukogude Liidu meister ringrajasõidus – külgkorviga mootorrattad, nagu „Vallatutes kurvides”. Minu isa sõitis motokrossi ja nii jõudis see pisik ka minuni.
Teatriga hakkasin tegelema esimeses klassis. Käisin Rahumäe põhikoolis kaunite kunstide klassis ja seal oli näiterühm, õpetaja oli Mart Kampus.
Olin jõudnud kaheksandasse klassi, kui õde rääkis mulle esimest korda lavakast. Sellest, millised katsed seal on ja mida seal tehakse. Sel hetkel tundsin esimest korda, et midagi loksus suures pildis paika. Mul tekkis kohe tunne, et ehk just see ongi minu kutsumus. Selle eesmärgiga läksin ka gümnaasiumisse Tallinna 32. Keskkooli, teatriklassi.
Ja edasi kohe lavakasse?
Esimene kord ma sisse ei saanud, aga teadsin kohe, et proovin uuesti. Kaks vaheaastat töötasin siin-seal. Aitasin isal puidust jahte ehitada, andsin näiteringis tunde ja kui tulid uuesti lavaka katsed Anu Lambi ja Elmo Nüganeni kursusele, proovisin uuesti ja siis läkski õnneks. Tagantjärele mõeldes tunnen, et see kõik oligi nii ette nähtud…
Mõnel mistahes teisel kursusel oleksin ma tõenäoliselt täiesti teistsugune näitleja, teistsuguste tõekspidamistega oma kutsumuse osas ja üsna võimalik, et minu koduteatriks ei oleks Draamateater.
Sind valiti kohe peale lavakunstikooli „Apteeker Melchiori” filmiprojekti nimiosasse. Suur vastutus ja tohutu maht, kuna üles võeti kolm „Melchiori” filmi korraga. Mis sa näitlejana sealt kaasa võtsid ja millal sind ekraanil näha saab?
Me tegime korraga, jah, kolme filmi võtted ära. Aga raamatuid on seitse. Nii et loodetavasti tuleb neid filme veel. See oli vapustav kogemus. Võtteplatsil on väga vähe aega, tekib välkkiire ja lühiajaline hästi kokkuhoidva pere tunne, kus kõik toetavad ja aitavad, et jõuda parima tulemuseni. Ma sain mängida paljude väga-väga heade Eesti näitlejatega, mitmete oma iidolitega.
Lisaks koostöö Elmo Nüganeniga, kes on väga täpne, ja teab, mida ta näitlejatelt tahab. See, et ta koolis minu õpetaja oli, tuli kasuks. Kui filmimine algas, jõudsime väga kiiresti ühisesse mõttemaailma. Ma sain üsna ruttu aru, kuhu ta üritab mind tagasiside või ülesannetega suunata. Polnud õpilase ja õpetaja suhet, me olime kolleegid.
Aga mida ma konkreetselt õppisin? Vast ikka seda, et ausus viib sihile. Võteteks valmistumisel vaatasin läbi pea kõik Marlon Brando filmid, et mõista, mille poolest ta teistest erineb, aga pidevalt unustasin ennast – unustasin, et vaatan näitlejat. Ma vaatasin tegelast, seda inimest ja lugu. Ja see teebki Brandost Brando – ta otsib ALATI minimaalsete vahenditega maksimaalset tulemust. See on ka miski, mida enda loomingus otsin. Ausust ja minimaalsust.
Esimene lavastus, kus sa Draamateatris kaasa teed, on Pedajase „Igatsuse rapsoodia”, kus sul on väga kogenud lavapartnerid. Kas nad võtsid su hästi vastu?
Mulle tundus, et nemad võtsid mind kohe kui partnerit ja kolleegi, aga mul endal läks sellega palju kauem aega. Alguses tegelesin oma peas nii paljude üleliigsete mõtetega: „Issand, mis Ülle Kaljuste minust arvab. Ja siis on siin veel Martin Veinmann…” Aga kohe kui tükk välja tuli ja algasid etendused, oli selline tunne, nagu oleks nendega juba 10 aastat koos töötanud. Väga vaba ja sõbralik. Nüüd ootan juba väga järgmiseid proove. Liitusin Draamateatri trupiga koroonapiirangute ajal. Alles nüüd selle hooaja alguses nägin kui palju inimesi siin majas päriselt töötab ja kogu seda organisatsiooni veab ja ilus tunne on selles süsteemis üks hammasratas olla.
Helena Lotman
Enne Draamateatrit.
Sündinud olen Tartus, aga enne kooli kolisime juba Tallinnasse. Gümnaasiumisse läksin Vanalinna Hariduskolleegiumisse (VHK), teatriklassi. Peale kooli lõpetamist kaalusin tõsiselt, et lähen hoopis psühholoogiat õppima, aga kuna lavaka katsed olid varem ja sain sisse, siis see otsustas. Minu kursuse juhendaja oli Tiit Ojasoo.
Arvestades, et VHK-s oli minu juhendajaks Lembit Peterson, siis kontrast oli pehmelt öeldes suur. Ja seda kõige paremas mõttes – mis saaks õppides olla parem. Peale lavakat töötasin neli aastat teatris NO99 ja kui see oma tegevuse lõpetas, olin mõned aastad vabakutseline.
Milline on sinu varasem kokkupuude Eesti Draamateatriga?
Ma mäletan ühte hetke, see oli lavaka ajal. Me käisime kogu kursusega paralleelselt Draamateatris ja Linnateatris proove vaatamas. Käisid „Utoopia ranniku” proovid. Linnateatris lavastas Pedajas ja siin suures saalis Nüganen. Paljud asjad, mida meile koolis räägiti, said siis selgeks. Et mida tegelikult tähendab „sündmusele seljaga” või „sündmuse mängimine”. Ja mitte tehnilises mõttes, vaid sealt samm edasi – mis laval juhtuma hakkab, kui neid tehnilisi märkuseid täita. Milline suhtlus ja mäng sellest sünnib.
Meil oli justkui NO-teatri lend, aga tegelikult olid meie õppejõud lisaks Tiidule ka Priit Võigemast ja Kaie Mihkelson. Tiit oli visionäär, aga Kaie ja Priit olid need, kes just seest poolt, näitleja positsioonist lähtuvalt meiega töötasid ja olid täiesti asendamatud. Oma ala tipud. Kuigi see on nende kohta isegi vähe öeldud.
Kuidas sündis otsus tulla Draamasse?
Vabakutselisena sain aru, kui suur eelis on püsiv trupp. Just kunsti ja protsessi mõttes. Ei pea esimest proovi alustama tutvumisega, vaid saab kohe hakata tööd tegema. Nii jõuab protsessiga palju kaugemale või sügavamale, sest prooviprotsessi isiklikkus määrab ka selle, mis lõpuks lavale jõuab. Juba NO99 lõpuperioodil rääkisime trupi sees, et Draamateatris on põnevad ajad ja uued inimesed. Kui Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper hakkasid siin „Kuritööd ja karistust” lavastama, kutsuti mind ka truppi. Võib-öelda, et siia tulek oli minu jaoks väga sujuv.
Kas Ojasoo ja Semperiga oli siin majas teistmoodi koostööd teha kui NO99-s?
Esimene asi, mida proovis avastasin, oli see, kui erinevad inimesed meie trupis on. See ei tekitanud kunagi mingeid kääre, vaid pigem kogunes väga palju erinevaid lähenemisi ja mõtteviise. Jäime alles hiljuti Hiljega [Draamateatri näitleja Hilje Murel – toim.] arutama, kui erinevalt me lavastaja antud psühholoogiste žestide ülesannetele lähenesime. Tema jaoks oli avastus, kui mina lähenesingi konkreetselt ühe füüsilise harjutuse kaudu. Minu jaoks oli avastus, kuidas Hilje ka kõige grotesksemate ülesannete puhul alustas alati tegelase psühholoogiast. Niimoodi teineteise pealt õppides ja katsetades jõuab väga põneva sünteesini.
See inimeste, kuid ka teatrikeelte ja žanrite paljusus ongi Draamateatri tugevus. Mulle meeldib, kuidas Rein Oja on öelnud: „Igaühele midagi, mitte kõigile kõike”. See tähendab, et saab ennast väga erinevate vormide sees proovile panna. Saab eksperimenteerida, katsetada, avastada. Ja ma ei mõtle, et vorm peab olema alati eksperimentaalne. Ka klassikaliste vormide sees saab alati otsida ja avastada. Ma olen mängu ootuses. Tahaks mängida!
Millises järgmises lavastuses sa kaasa teed?
Priit Võigemast lavastab Martin Crimpi näidendit „Katsed elu kallal.” See on ühe naise lugu. Näidendis uuritakse, milliseid rolle me elu jooksul täitma peame. Rollid ja ülesanded, mis me endale ise võtame. Rollid ja ülesanded, mis on meile peale surutud. See on algselt mõeldud väga suurele trupile, aga meie teeme seda ainult kolme näitlejaga: Inga Salurand, Hilje Murel ja mina. Lugedes tundub see näidend fragmentaarne ja isegi keeruline, kuid teiselt poolt tähendab see võimaluste paljusust. Olen põnevil, mis suunas me sellega liikuma hakkame. Selge on see, et mängida saab seal kõvasti, ja Priit, nii näitlejana kui ka lavastajana, oskab mängida.