Stabiilsus
Töörahu saadi Ilmar Tammuri peanäitejuhiaastatel ning Stalini surma järel ühiskonnas alanud ideoloogilise sula-ajal. Teatri nägu kujundasid nii Tammur oma mastaapsete ja emotsionaalsete, realistlike lavastustega kui ka teatraalse-kujundliku laadiga Voldemar Panso, samuti Kulno Süvalep, Vello Rummo, Andres Särev, Leo Kalmet, Gunnar Kilgas, Hanno Kalmet, Mai Mering, Ben Drui, Eino Baskin jt. Kujundusi lõid Voldemar Peil, Helge Uuetoa, Mari-Liis Küla, Maimu Vannas jt.
Draamateatri seniseid veendumusi jätkates tehti tihedat koostööd kaasaegsete eesti autoritega, nagu Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur, Eino Alt, Valdo Pant jt, jätkuvalt olid olulised Tammsaare, Luts, Vilde. Repertuaari üheks keskmeks oli maailmaklassika, aga üha enam lavastati kaasaegseid lääne autoreid. Kohustuslikule nõukogude repertuaarile anti võimalust mööda üldinimlikum sisu.
Tammur oli oma juhiaja algupoolel energiline algataja, Draamateatris loodi oma stuudio ja hiljem koolitati Teatriühingu stuudio mitu lendu. Loomejõus oli hulk vanu meistreid, nagu Ants Eskola, Olev Eskola, Ado Hõimre, Linda Tubin, Voldemar Alev, Kaarel Karm, Franz Malmsten, Lisl Lindau, Alfred Rebane, Helmut Vaag, Hugo Laur jt. 1953. a tuli Draamateatrisse Moskvast terve GITIS-e eesti stuudio, 24 noort näitlejat, sh Ita Ever, Silvia Laidla, Ervin Abel, Jaanus Orgulas, Aksel Orav, Rein Aren, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Vello Rummo, Tõnis Kask jt. 1961. a alates lisandus kaasaegse koolitusega noori näitlejaid Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrist (praegu EMTA Lavakunstikool): Mikk Mikiver, Mati Klooren, Meeli Sööt, Tõnu Aav, Ago Saller, Raivo Trass, Helle-Reet Helenurm jt), teatristuudiost tulid Ester Pajusoo, Hans Kaldoja, Reet Mändmets, Robert Gutman, Irja Aav, Ain Jürisson jt. Draamateatris oli erakordne, paljusid põlvkondi ja teatrikogemusi koondav suur näitetrupp.
Ehitati pöördlava. Restoran Draamakelder viidi Kunstihoone keldrisse, kust sellest sai Kuku klubi; fuajeedes paiknenud garderoobid paigutati keldrikorrusele ja seal avati baar. 1968. a ehitati pööningukorrusele 150-kohaline väike saal.
Teatrile anti kommunist Viktor Kingissepa nimi, nõukogude hierarhias hinnaline „akadeemilise“ nimetus ning Tööpunalipu orden.
Lavastusi: Fonvizini „Äbarik” (Alfred Rebane, 1952), Trenjovi „Ljubov Jarovaja” (Ilmar Tammur, 1952), Grossi „Ankeet” (Andres Särev, 1953), Lermontovi „Maskeraad” (Ilmar Tammur, 1954), Lutsu ja Luige „Kevade” (Kulno Süvalep, Kaljo Kiisk, 1954), Tammsaare „Kuningal on külm” (Voldemar Panso, 1955), Rozovi „Õnn kaasa!” (Vello Rummo, 1955), Shakespeare’i „Antonius ja Kleopatra” (Ilmar Tammur, 1955) Smuuli „Atlandi ookean” (Voldemar Panso, 1956), Višnevski „Optimistlik tragöödia” (Ilmar Tammur, 1957), Filippo „Filumena Marturano” (Voldemar Panso, 1957), Ranneti „Kadunud poeg” (Ilmar Tammur, 1958), Schilleri „Don Carlos” (Leo Kalmet, 1958), Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (Voldemar Panso, 1958), Tammsaare ja Särevi „Pankrot” (Andres Särev, 1959), Liivese „Siinpool horisonti” (Gunnar Kilgas, 1961), Brechti „Ema Courage ja tema lapsed” (Ilmar Tammur, 1962), Tammsaare ja Panso „Inimene ja jumal” (Voldemar Panso, 1962), Ibseni „Peer Gynt” (Ilmar Tammur, 1962), Liivese „Viini postmark” (Gunnar Kilgas, 1963), Gibsoni „Kahekesi kiigel” (Leo Kalmet, 1963), Kaburi „Rops” (Ben Drui, 1964), Smuuli „Kihnu Jõnn” (Voldemar Panso, 1964), Vilde „Tabamata ime” (Voldemar Panso, 1966), Steinbecki „Hiirtest ja inimestest” (Gunnar Kilgas, 1966), Smuuli „Polkovniku lesk” (Ilmar Tammur), Shaw’ „Armas luiskaja” (Voldemar Panso, 1966), Lavrenjovi „Murrang” (Ilmar Tammur, 1967), Manneri „Põletatud oranž” (Väinö Lahti, 1969).
