Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem.
Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere.
Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi.
„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts pälvisid Eesti teatri auhinna lavastajale „Macbethi“ lavastuse eest (2024).