Tambet Tuisk mängib kirjanik Jaani „Suures Siberimaas“, mis jõudis lavale Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva eel 2020. aasta veebruaris.
Jaan on sulle vist üle pika aja esimene teatriroll.
Selle lavastusega on kummaline lugu: see protsess on minu jaoks natuke nagu film. Filmis sa töötad kontsentreeritult ühe materjaliga, teed selle ära ja nii ta jääb, sa lased tast lahti. „Siberimaaga“ töötasime samuti väga kontsentreeritult, saime neli etendust mängida – ja nüüd on korraga pikk vahe vahel. Ta tuleb jälle „üles äratada“. Selles mõttes on huvitav sellest lavastusest praegu rääkida. Räägin ennast sellesse sisse tagasi, mis on väga vajalik.
Ma ei öelnud sellele tööle kohe jah. Kui Hendrik minu poole pöördus, siis ma mõtlesin, et olen vale inimene selle rolli jaoks. Näidend ei olnud veel valmis, ma ei teadnud ka kogu lugu. Lükkasin otsustamist edasi ja edasi. Ma ei olnud teatrit teinud sellest saadik, kui ma 2012. aastal NO99-st ära tulin. Mängisin sealsed tükid lõpuni, viimane etendus oli „Iphigeneia Aulisest“ ja hiljem tegin veel kolm korda püstolit NO99 ja Münchner Kammerspiele koostöölavastuses „Ilona.Rosetta.Sue“, aga see ei olnud lavastusprotsess.
Jõudsin näitlejana ühte sellisesse kohta, kus ma sain aru, et olen väsinud, pean nüüd seisatuma, et hakata midagi koguma, mille pealt seda tööd edasi teha, ja kuidas seda teha, ja mis on see, mis mind teatris üldse tõmbab või kütkestab. Korra olin ka tundnud näitlejana läbipõlemist. Näitlemine on minu jaoks nii isiklik asi, ma ei saa seda eraldada isiklikust arengust. Tahtsin teatrist eemalduda ja ütlesin kõik rollid ära.
Kuid filminäitlejana jaksasid edasi töötada, filmitöö on siis piisavalt erinev?
Just, selle valiku ma enda jaoks tegingi, et püüan teha projekte, mis on kaamera ees. Need on kontsentreeritud ja lõpevad ära. Teatri ja filmi erinevuse kohta olen ikka vastanud, et need on tehnilised asjad, aga leian ka, et filmiga saan
olla rohkem selles hetkes, kus ma ise, inimesena parajasti olen. See on minu selle hetke aus peegeldus. Nii nagu see protsess välja tuli, nii hästi ma sel hetkel oskasingi. Teatris aastaid ühte rolli mängides pead olema võimeline kandma
kaasas midagi, millest sa ise inimesena oled edasi arenenud. Või siis taandarenenud. Ja see võib muutuda natuke raskeks, nii nagu mina teatrist mõtlen – teha edasi midagi, millest sa oled, millest sa võid olla juba eemaldunud.
Kas „Suur Siberimaa“ ei toonud teatriväsimust tagasi?
Ei, mul oli hea meel kontrollida, mis on mu sees alles. Pidin oludega kohanema. Mingite asjadega pidin Draamateatris harjuma. Näiteks et proovisaalis on kaamera ja kuskil majas on telekad, mis näitavad proovisaali pilti. See muudab totaalselt proovisaali usalduse õhkkonda.
Sain ka ennast üllatada. Film on väga tehniline, pean suutma niimoodi mängida, et lülitan välja perifeerse nägemise,
n-ö ei näe neid inimesi, kes on kaamera kõrval, taustal. Ma ei mäletanud, et seda tuleb ka teatris teha. Märkasin, et mängin Taaviga ühte stseeni, kus misanstseen on hästi staatiline, ja tegelikult näen kõike, mis on akside vahel ja kes sealt tuleb.
Oli huvitav ja on jätkuvalt huvitav. Ma tean mõnda kohta selles lavastuses, mis töötab, ja ka mis ei tööta nii hästi. Aga kuidas teraviku taastamine pärast pikka pausi õnnestub, see on järgmine protsess, mis võtab aega. Peab lihtsalt mängima, mängima, mängima, üldjuhul on need hästi lihtsad asjad, mida tuleb teha, et energiavahetus publikuga oleks veel parem, tõhusam.
Mõtlen, et milline inimene ma ise siis olin ja milline oli ühiskond mu ümber, kui „Suure Siberimaa“ proovid algasid – 2019 novembri alguses –, ja milline on nüüd. Septembris 2020 tuleb viies etendus, ja mul on tunne, et nii palju
aega on mööda läinud, maailm on muutunud, ja mina olen muutunud. Ja appi-appi, kuidas peaks seda üldse mängima!
Publikule on see ka uus olukord, elava kokkusaamise soov pärast pooleaastast pausi on suur.
Ma usun, et see on nii. Me vajame jagamist, suhtlemist. Kodukinod lähevad järjest paremaks, aga koos vaatamises ja jagamises on midagi väga olulist. Ja ma arvan, see ei kaogi ära.
Mis pani siiski kõhklema „Suure Siberimaa“ rolli vastuvõtmisel?
Üks kõhklus oli see, et ma ei ole teatrit tükk aega teinud ja kas ma oskan proove teha, ja teiseks, kas ma leian ennast käivitavaid väljendusvahendeid. Aga nendega on niimoodi, nagu ütleb ka Jaan Unduski väga ilus tekst minu tegelase Jaani suu läbi: kui sa tahad midagi ära teha, siis alusta kohe. See on oluline mõte, et ühel hetkel pead lihtsalt hakkama tegema. Tõrjuma eemale kõhklused, kas sa õnnestud või ei, kas on õige hetk või ei, ja veel tuhat küsimust. Olen Hendrikule ja Draamateatrile, nendele inimestele, kes mu ümber olid, väga tänulik, sest ma sain aru, et ma olen siia, sellesse tükki väga oodatud. Mis saab olla näitlejale parem, kui töötada kuskil, kus sind tõesti oodatakse.
Selle töö kõrval ei ole mul ka ühtegi teist teatriprojekti, mind ei saa üheski teises teatris näha. Teistpidi ma pidin ennast kehtestama. Ma ei ole Draamateatri oma maja inimene, tulen väljastpoolt, ja Jaani tegelane on ka näidendis nagu natuke oma keskkonnast väljaspool.
Jaak Allik kirjutas lavastuse arvustuses: „Ei teagi tänapäeva eesti teatrist kedagi, kes nii oma välistelt eeldustelt kui ka vaimusuuruselt sobiks paremini kehastama noort (tõsi küll, Tuisust siiski kümme aastat nooremat) Krossi. Hinnatav on aga, et näitleja pole talle looduse ja lavastaja antud kingitust lihtsalt kergesti ära kasutanud. Ta on loonud laval iga hetk mõtleva, tekstinüansse ja inimsuhete skaalat selgelt valdava ja täpselt rõhutava tegelaskuju, kelle saatusele ja valikuile kaasa elame ning kellest usume tõesti sirguvat praegust juubilari [Jaan Krossi tema 100. sünniaastapäeval veebruaris 2020].“ Kas kriitik tabab selles mõttes märki, et prototüüp oli sulle lähedane?
Loomulikult mul on ju hea meel ja kõditab minu eneseuhkust, kui arvustaja nii ütleb. Esietendusel ütlesid Krossi sugulased ja lähemad inimesed, et mingid asjad on väga-väga sarnased. Siis on tõesti juhtunud see sarnasuse ime, sest ma ei ole püüdnud teda kuidagi jäljendada. Ma ei tea temast kui inimesest midagi. See jääks ainult haledaks varjuks, kui näitleja püüaks midagi kopeerida, sest inimene on kordades huvitavam. Mida mina näitlejana saan teha: otsida, mida ma ise leian, mis mind käivitab selles tekstis, mis Jaan Undusk on kirjutanud, leida võimalus läbi teksti jutustada lugu, kuidas ühest inimesest saab selles keskkonnas kunstnik. Kuidas ta teeb suuri valikuid, isegi nagu seda teadmata. Unduski tekst on nii tihe, ta mängib reaalsete seikadega, aga samas on tal ka hästi palju kujutlust, kunstilisi kujundeid – see võimaldabki, et näitleja ei pea minema reaalsete inimeste kujutamise teed.
Kas üldse ja kui tähtis on konkreetset aja- ja isikuloolist tausta uurida?
Ma uurisin sellepärast nii palju, et hakkaksid tekkima kujutlused, mis mind käivitaks. Väga hea oli kuulata raadiosalvestusi, Jaan Krossi ja Alma Vaarmani häält. Mõni aasta varem mängisin sama ajastut kujutavas filmis „Seltsimees laps“, olin ajastu tunnetamise mõttes soe: millega tol ajal inimene kokku puutus, mis olid moraalsed valikud, kuidas mitte murduda – või just murduda.
Saabub sügis ja kirjandusõpetaja teeb 11. klassile ettepaneku minna „Suurt Siberimaad“ vaatama. Klass küsib: miks? Palun tule õpetajale appi ja aita gümnasistidele vastata.
Ma arvan, et nad näevad midagi, mis neid hämmastab. Igasuguse hämmastusega juhtub see, et üks fail hakkab vaikselt jooksma. Võibolla ta jookseb mõnel inimesel tühja. Aga mõni saab aastate pärast aru. Ma ei tea, mitu pikslit on digifoto tihedus, aga mida rohkem on piksleid, seda täpsemaks läheb pilt. Võibolla see lavastus annab ühe piksli, killukese ühte pilti, mida noor inimene praegu ei näe, aga kunagi mõistab: ahaa, õige-õige, see on see seos. Mida noor inimene teeb – ta otsib oma ainuomast kohta elus. Kuidas elada nii, et olla rõõmus, õnnelik, mida iganes see tähendaks. Eluteed on erinevad, kuidas leida see õige? Õnnelikud on need, kes saavad kohe aru, mida nad tahavad. Paljud peavad otsima oma teed eksituste kaudu. Mida rohkem sa kohtud erinevate teemadega, seda enam näed ka teid, mida sa ei taha – ka väga oluline info. Ma arvan, et noored saavad midagi, mida nad ei saa neid kanaleid pidi, mida nad tavaliselt kasutavad. Mitte info, vaid elutunnetuse mõttes. Jaani ees seisavad lavastuses äärmuslikud valikud julmades, alandavates oludes.
Kuidas tänapäeva kunstnik suhestub tolle ajaga?
Ühtepidi jah, meie ei pea nii äärmuslikke valikuid tegema. Samas, ma olen mänginud nende mõtetega, sinnamaani välja, et kui tuleb sõda, siis kas ja kuhu ma lähen. Ühtpidi nagu jabur, nooremad ei mõista seda. Ei tea, kas need mõtted tulevad vanusega või mõnel ei tule üldse, sõltuvalt inimtüübist. Teistpidi, ma saaksin erialase töö mõttes võibolla hakkama, kui ma näiteks Saksamaale läheksin. Aga mis siis, kui ootamatult näitlejatööd üldse ei ole, mitte kuskil, nagu sel kevadel?
Järjest rohkem hakkab tekkima ka see valik, et kui sa avaldad oma mõtteid läbi kunsti, siis pead väga valima, mida sa ütled, kuidas sa ütled. Loomulikult ei või solvata või rünnata, see käib inimeseks olemise juurde, ma ei räägi üldse mitte
nendes kategooriates. Aga mida isiklikum oled, seda kergemini oled rünnatav. Kui paned sõnumi sarkasmi võtmesse, on sul kattemask: „kullake, see oli iroonia, kuidas sa aru ei saanud“. Aga ütled midagi otse (ja ma ei mõtle selle all mitte uussiirust), oled kohe rünnatav. See on väga oluline valik: kas ma tahan seda? Kas ma tahan olla paaria? Kas ma
julgen teha seda, mida ütleb Prohažka „Suures Siberimaas“, et „kirjutada luuletus, mis su elu ohtu seaks“?
Kasutan nüüd sellist suurt väljendit, et kui sa oma südame tõega teed filmi, rolli, lavastuse, essee, võib juhtuda, et jääd teerulli alla. Sul peab olema julgust. Jääda arvamustulva alla, aga olla oma südames aus. Ja ma arvan, et see on see, mida kunstnik peaks proovima olla. Muidugi, see on ideaal, meil kõigil on elus hetki nii ja naa, aga meil on samamoodi suuri valikuid.
Paljud teatritöö võimalused lõigati kevadel ootamatult läbi, kas tajud seda ka omal nahal?
Tajun seda väga. Olen vabakutseline, sellega toidan ennast ja oma peret. Mul läks õnnelikult, olin just enne karantiini teinud oma teise kuuldemängulavastuse „Üks päev Mati Alavere elus” salvestused, sain seda monteerida ja tänu
LEVILA platvormile teha veel ühte. Ehk siis natuke hoida seda programmi enda sees käimas. Siiski tundsin, et pausi lõpuks oli loominguline säde kuidagi … Väga imelik tunne oli seda üles otsima hakata.
„Eesti matuse“ filmi tegemine sel suvel on vast aidanud sädet taas äratada.
Mitu head asja said seal kokku. Hea materjal ja inimesed, kes väga tahtsid sel hetkel seal olla. Ma usun, et see tunne jääb sisse ka filmi, mis veebruaris 2021 peaks olema meile kõigile näha.
Draamateatri „Eesti matuse“ lavastuses küll muiatakse eestlaste üle, aga mitte päris hukkamõistvalt. Kas teie film vaatab eestlaste tööhullusele iroonilisemalt?
Ma ei usu. Mis me ikka ennast hukka mõistame – sellised me ju olemegi. Esimesele võttele tulin ma otse maalt, olin seal viimase hetkeni, et saaks veel see ja see tehtud, et ma ei jäta seda järgmiseks korraks! Mina võtsin neid inimesi ja oma tegelast, Indrekut, tõsiselt, uskudes tema maailma. Muidugi, võrdlusest lavastusega ei pääse mööda. Kui pikk on põlvkonna eluiga? 20 aastat? Need inimesed hakkavad gümnaasiumi lõpetama, kes sündisid siis, kui see lavastus välja tuli, 2002. aastal. Või kui ta 15-aastaselt seda nägi, siis nüüd on ta ise täiskasvanuna samade küsimuste ees, millest seal juttu.
Kuidas sa end laed, jõudu kogud?
Loomulikult tuleb vabakutselisel hetki, kus oled väsinud. Mina pean siis leidma võimaluse üksi olla. Kõlab isegi triviaalselt, et olla looduses, aga jah – olla üksinda, sellega ma laen. Ja mis seal salata, tegelikult laen ka õnneliku prooviprotsessi või võtete kaudu. See annab väga palju tagasi. Ma ei nimeta seda tööks, see on mu elamise vorm.
Kui 2012. a hakkasin vabakutseliseks, siis tahtsin endale tekitada uued rütmid, mismoodi ma üldse töötan. Ja ma olen sellega ära harjunud. Ma tean, et võib tekkida ka hetk, kus tuleb teha väga pikalt järjest, ja just erinevaid
asju. Seda õpetas minu esimene õpetaja Kalju Orro pedagoogikaülikooli raadiorežiis, et te peate valmistuma selleks, et ühes päevas võib olla teatriproov, järjejutu sisselugemine, uueks projektiks valmistumine, õhtune etendus, ja siis veel
uue teksti õppimine. Peate ümber lülituma, samas olles igal hetkel 100% kohal. Ma arvan, et olen selle ära õppinud.
Ja tuleb õppida ütlema ei. Kui ma teeksin isegi head tööd millegi arvelt, siis lõpuks ei jõua enam ühtegi asja nautida.
Ja tuleb õppida ka n-ö maha tulema. Olen seda aastaid mõelnud ja rääkinud erinevate erialade inimestega. Meile õpetati teatrikoolis, kuidas rolli sisse minna, kuidas valmistuda hüppeks. Aga kuidas sealt ära tulla? Ma arvan, et
väga paljud loominguliste inimeste probleemid ongi seotud sellega. Küll sa sisse ikka lõpuks saad, pead ju kuidagi! Aga kuidas ka kõige paremini õnnestunud tööst välja tulla? Kunagi olin hästi lähedal võimalusele intervjueerida Juliette
Binoche’i. Kahjuks see ei saanud teoks, aga töötasin põhjalikult tema materjalidega ja mäletan, mida ta rääkis „Inglise patsiendist“. Imeilus film, suurepärased võtted, Anthony Minghellaga loominguliselt kõik klappis. Kuu aega oli ta juba
järgmist filmi teinud, kui korraga keset võtteplatsi tardus ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Alles siis tuli esile eelmise protsessi magus lein.
On see sullegi tuttav seisund?
Et sind tabab see magus või mõnikord ka mitte magus lein – see on tuttav. Ka teadmine, et see tuleb. Õpid aru saama, mis on mõnus koht lavastusprotsessis. Mis on see koht, kus sa muutud ärevaks, mis on see koht, kus on juba jama majas, mismoodi ärritud, mismoodi oled segaduses jne. Tead, et see tuleb, ja oled valmis. Õpid toime tulema. Kui oled
ärevuses, siis mõistus sind enam ei aita, seda saab püüda sublimeerida ja mujale lükata, aga ära ta ei kao. Aitab ka, kui tuletada meelde, et see on ju ainult teater. See annab teatava vabaduse.
Mis on sinu lemmikperiood lavastuse protsessis?
See, kus … voolab. „Siberimaa“ tekst räägib samast. Kirjanik Jaan saab ise aru, kui tal ei voola. See tunne, kus sa lähed edasi-edasi-edasi … See võib olla üks stseen või terve etendus, mis on eriti hea, aga see võib olla üks proov, mis annab tervele lavastusele võtme. Ma ei saaks öelda, et mulle ei meeldi lauatagune periood, aga see on mugav. Paraku teatrikunst ja filmikunst on praktilised. Võid arutada palju tahad, aga lõpuks loeb see, kuidas suudad selle vormi panna. Kõige selgemini olen seda tundnud Mati Undi proovides, kus kellelegi isegi ei öeldud, et nüüd on hetk püsti tõusta, vaid tekkis tunne, et kurat, ma tahan mängida! See nõuab mõnikord, et hästi kiiresti omandaksin teksti, et selle piires hakata mängima, improviseerima. „Siberimaas“ olen peaaegu kogu aeg laval, seal on nii palju teksti, et ainuke võimalus üldse hakata otsima seda, mida ma tahan otsida, oli proovide alguses kiiresti tekst omandada.
Kas välismaal või välislavastajatega töötades on tulnud Eesti teatriharidusele ja -kogemusele midagi juurde õppida?
Eesti kahest teatrikoolist saab maailmatasemel teatrihariduse. Nii Tallinna kui ka Viljandi kool on mõnusas liikumise seisundis. Ainuke küsimus: kuidas edasi minna, areneda. See puudutab nii psühholoogilisi, inimeseks olemise küsimusi, kui ka töövõtteid, oskusi. On väga oluline, et areneksime edasi, ja samas hoiaksime alles selle, mis teeb meie näitlejad erinevaks. Välismaal filmimistega seoses olen tajunud, et me oleme natuke kummalises positsioonis: me pole küllalt slaavlased ja ei ole ka skandinaavlased, oleme kuskil vahepeal. Kuidas me siit „vahepealt“ kütaksime läbi? Meid ei otsita sellepärast, et oleme erilised; me peame siis olema sedavõrd head! Keelteoskus võiks olla kordades parem. Aga jah, meie koolitus on hea. Võibolla ise peame endast rohkem mõtlema kui maailmakodanikest.
Küsis Ene Paaver
Intervjuu ilmus Eesti Draamateatri ajalehes, sügis 2020