Elu tumedate allhoovuste käsitlemine teatris tõstab pilgu ülespoole ja suunab leidma väärtusi päris elus. Süngeid teemasid saab laval käsitleda mänguliselt ja vaimukalt, leiavad lavastaja Priit Võigemast ja tõlkija Paavo Piik, alustades proove Martin Crimpi näidendiga „Katsed elu kallal“ (esietendus 10. detsembril 2021 suures saalis).
Kuidas leidsite selle näidendi?
Priit Võigemast: Paavo andis mulle kunagi lugeda kolm Crimpi näidendit ja see kargas kohe nende hulgas silma. Paratamatult loen näitemänge näitleja silmaga, et kus tahaks ise mängida – kus käivitub kujutlus, et vaat see oleks lahe stseen. Näidendis on 17 erinevat pilti ja kõik sellised, et hea meelega mängiks ise. Siis ta jäi millegipärast aastateks kõrvale, ja väga hea, et jäi, sest nüüd uuesti lugedes selgus, et Eesti on jõudnud näitemängule järele. Briti ühiskonna lastehaigused on seal läbi põetud ja tulevad neil juba uue ringiga, aga Eesti ühiskond ei olnud neid probleeme veel omal nahal tundnud, need jõudsid siia teatud viibega. Nüüd on paras aeg Crimpi lavastada, „Katsed“ sobib praegu paremini, kui kümme aastat tagasi.
Kuidas neid probleeme sõnastada?
Võigemast: Võime proovida. Näiteks pilt, kus emale tuleb külla poeg, naine ja lapsed. Ja nende jutt on, ütleme, tugevasti konservatiivne, parempoolne …
Paavo Piik: … protofašistlik …
Võigemast: … mis kümme aastat tagasi oleks tundunud isegi kohatu, et mis – meil siin Eestis ei ole üldse sellist probleemi! Paraku nüüd ikkagi on.
Piik: Jutt sellest, et läheme metsa tagasi ja hakkame ise jahti pidama. Või sellest, kuidas kõik meie ümber on loomulikkusest nii võõrdunud, ka kunsti asemel on mingisugune veidrus.
Võigemast: Meile endile tundub, et oleme ammuilma selle probleemi lahendanud, aga ikka kerkib kuskil esile keegi, kes tahab, et pildi peal oleks äratuntav lehm, muidu see ei olegi kunst. Üks asi, mida ma praegu konkreetse teemana tajun, ei olnud Eestis mingi küsimus 1997. aastal, kui see näitemäng on kirjutatud. Laval on naised, räägitakse kummaliselt müstilisest Annist, käib selle kuju detailidest kokku monteerimine, et kes ta ikkagi on.
See materjal on hästi naisekeskne, üritab naisest aru saada. Võib-olla keegi, kes on Eestis elu aeg nende küsimustega tegelenud, võidelnud naiste õiguste ja võrdsete võimaluste ja võrdsema palga eest, küsis neid küsimusi ka varem ja pole absoluutselt nõus, et see oleks uus asi. Mulle siiski tundub, et Eesti ühiskonnas tervikuna on naise identiteedi küsimused praegu palju rohkem esil. Eks paistab proovide käigus, kui oluliseks see teema kujuneb. See pole feministlik manifest, seda me püüdma ei lähe, aga juba perspektiiv, et see on lahe materjal ja seejuures ei räägi tähtsatest vanadest onudest, et saab mängida naisnäitlejatega – juba see on minu jaoks huvitav stardipunkt.
Piik: Mind kõnetab tüki teemadest väga näivus, mida iga päev meile meedias pakutakse, sooviga midagi „müüa“. Kui mõtlen, kuidas ma kümme aastat tagasi lehti lugesin ja kuidas praegu, siis kui palju on selle ajaga muutunud minu meediatunnetus. Tekkinud on peaaegu paranoiline kahtlus, et kommunikatsioonibüroo on jutu kirjutanud. Ma ei loe peaaegu ühtegi artiklit või pressiteadet, ilma et ma sellele mõtleks. Kuidagi on võimendunud tunne, et sõnumeid söödetakse sulle ette, selleks et sa tarbijana või poliitilise agendina kuidagi käituksid.
Võigemast: On hästi raske välja sõeluda, mis on päris, mis on näiv, kõigis küsimustes on meie ümber nii palju variante, nii palju tõdesid.
Piik: Ja kõigil on mingid motiivid, et tõde väänata.
Mürgine segu turunduse ja meedia kohtumisest, millega köetakse üles tarbimissurvet.
Piik: Kümme ilunippi või selle suve mood … Martin Crimp on muide ise töötanud firmas, kus tehti tarbijauuringuid, tema töö oli intervjuusid salvestuselt maha kirjutada. Ta teab, kuidas selliste protsesside kaudu inimest kaubastatakse. Tookord oli see lapsekingades, pidi tegema tänaval inimestega intervjuusid, tänapäeval käib see tohutult palju tõhusamalt ja kiiremini, loetakse otse arvutist meie kontaktide, meediakäitumise, tarbimise jm andmeid. Et Crimp 1997. aastal „Katsed“ kirjutas, näitab, et ta oli oma ajast ees, prohvetlik.
Näidendi pealkiri on „Katsed elu kallal“. Kelle elu kallal?
Võigemast: Jah, kes see inimene siis lõpuks on, kui me elame keset näivust?
Piik: Ta on konstruktsioon. Kes võib küll olla inimene.
Võigemast: Nende fragmentide põhjal, mis autor meile on andnud, võib konstrueerida väga palju erinevaid Annisid. Ta võib olla noor, aga võib olla vana, prostituut, terrorist … Antavad olud ei ole väga selged. Tšehhovi näidendites on kõigepealt pikk-pikk selgitus: vasakul on uks, aknast avaneb vaade aeda, paremal on kaetud kohvilaud, tuleb sisse noor mõisnik jne. Mitte midagi sellist siin öeldud ei ole. Tunnistan, et seal on kohti, mis minu jaoks on krüptilised ja mida detektiivide kombel alles hakkame proovides koos trupiga kokku panema. „Katsed elu kallal“ ei ole well-made-play.
Piik: Martin Crimp on ise öelnud, et enne „Katseid“ ta kirjutas näidendeid, kus oli tegevuskoht, tegelased, tegevus toimus aegruumis, aga see oli tema esimene näidend, kus tegevus toimub vaataja peas. Dramaatiline ruum, teatri ruum moodustub su kujutluses, mitte konkreetses kohas. Ta leidis enda jaoks mingi uue käigu.
Võigemast: Ja just see ongi see hästi mõnus mänguline moment. Sest teatris – kõikidest võimalikest kohtadest just teatris ongi võimalik poole lause pealt vahetada tegevuskohti või luua uut kujutlust: aga mis siis, kui see on nii! Kuulus stanislavskilik maagiline kui! Jah, see on seal hästi tugev.
Üks stseen peaks olema serbo-horvaadi keeles.
Võigemast: See on väga huvitav Ida-Euroopa teema. Kujutan ette, et Briti saartelt vaadates ei olnud tookord – ja ei ole võibolla ka praegu – suurt vahet, kas see on eesti, leedu, horvaadi vm keel. Meie oleme Ida-Euroopa …
Piik: … kus on prostitutsioon, sõda (tookord Balkanil), kauge, salapärane, brutaalne ida. Ka see on päris raske, isegi sünge teema. Kogu näidend on samas väga vaimukas ja mänguline. Crimpi stilistika tekitab pigem mürgise naeru.
Võigemast: Selle eest üritan lavastajana hoolt kanda, et ta ei muutuks kannatamiseks. Kuna ta on hästi mänguline, siis näitlejad justkui üksteist toetades, üles küttes …
Piik: … üle trumbates …
Võigemast: … üritavad elusat pilti kokku panna. Mul on mulje, et seda teksti kirjutades on trupiga koos tehtud etüüde, et ükskõik mida keegi välja pakub, partnerid seda eitada ei tohi, tuleb kaasa minna. Ja minu arvates tekitab see mõnusalt naljakaid olukordi. Mida süngem teema, seda kergemalt on vaja seda käsitleda. Eesmärk ei ole inimestele näitemänguga vastu pead virutada ja uimasena koju saata.
Piik: Mulle meeldib, kuidas mu vend ütleb, et kui tal on endal elus kõik hästi, siis ta vaatab hea meelega masendavaid lavastusi. Tumedamad, läbinägelikumad asjad on nagu meeldetuletused, et me hakkaksime otsima n-ö järgmise ringi väärtusi, vaataksime ülespoole. Pühaduse taotlus, ilu ja turvatunde otsimine on ka teatrilaval omal kohal, aga seda võib väljendada lavastuse vorm või sisemine tunnetus või sisemine kell. Ma kardan, et niipea kui liiga otse hakatakse kujutama seda, kuidas asjad võiksid olla, läheb see moraliseerimiseks. Tume allhoovus on vajalik, sest väljaspool teatriruumi suunab see otsima kontakte päris inimestega, meelde tuletama sõprust ja armastust, ja tegema seda teise ringi tööd, kokku panema ühiskonda ja kogukonda, kus turvaliselt olla. Sama toimemehhanism oli Kreeka tragöödial.
Näidendis on hulk tegevuskohti. Kuidas teil ja kunstnik Kairi Mändlal on plaanis seda suurel laval näidata?
Võigemast: Minu loogika ütleb, et kui on hästi palju tegelasi või stseene, siis miski võiks selle kõige juures püsida paigal. Oleme Kairiga nuputanud ühe variandi. On üks kummaline, mitte päris realistlik koht, kus kolm näitlejannat hakkavad seda lugu lahti harutama. Muutused toimuvad valgusega või detailidega, aga mitte et pöördlava keerab ette uue toa või tuleb blackout ja lavamehed toovad kähku uue diivani sisse. Midagi sellist ei tule. Kujutlust tuleb näpuotsaga toita, seda võimsamaks ta kasvab. „Lehman Brothersi“ lavastusest olen julgust juurde saanud, ka seal on lava pigem tühi. Ja selline näitlejakeskne teater mulle praegu väga meeldib.
Piik: Meid seob Priiduga sarnane arusaam, et ei ole vaja teatrilavale kuhjata liiga palju realismi; see, mis mängima hakkab, on tunded ja kujutlused, mis vaataja peas tekivad. Lisaks lavaruumile peaks ka näidendi sisus olema ruum, kus lugejal-vaatajal tekib võimalus kujutleda midagi suuremat. Mida suurem lava, seda rohkem ruumi kujutlusele – tuleks pigem niipidi vaadata.
Võigemast: Eks ta ole risky business.
Piik: Sümpaatne, et me saame Draamateatri suurel laval midagi sellist teha. Mul on hästi hea meel, kui erinevad on olnud kunstilise juhi Hendrik Toompere valikud, kui palju julgust ja riski võtmist tajun selle maja poolt. Ka valmisolekut hüpata meie riskiga kaasa.
Mis küsimused tekkisid tänapäeva briti näitekirjanduse suurkuju tõlkimisel?
Piik: Tema näitekirjandus ei ole selline, et viskad tõlke valmis, paned lavale ja ise mängib. Ta kirjutab väga tihedat teksti, see on paras pähkel. Tal on omanäoline näidendi struktuur, nii palju toimub korraga. Tõlkijalt nõuab kõvasti vaeva, kuidas sa ta eesti keelde saad ja kuidas siis veel laval toimima. Küsimus pole niivõrd stilistikas või registris, et kas madalkeel või kõrgstiil, pigem kas ma suudan kätte saada tema elu- või maailmatunnetuse. Tundsin ennast selles mõttes kindlamalt, et olen lugenud väga palju tema näidendeid, saan võib-olla aru, mis asja ta ajab. Näidend algab Baudrillardi tsitaadiga, mis viitab, et me ei koge enam midagi päriselt, vaid ainult vahendatud kujul. Näen internetist, et hästi palju on seda uuesti tsiteeritud, aga kus on algallikas? Kogemata, sõnu ära vahetades leidsin üles – Crimp on muutnud üheainsa sõna, aga see vale tsitaat on muutunud juba nagu meemiks, elab oma elu. Tekkis mõte, et äkki ta meelega muutis – see tegu räägiks ju samuti sellest, et ei saa kindel olla, mis on päris. Tõlkijana teen kogu aeg sellist detektiivitööd. Ja see on hästi huvitav.
Kes on veel teie loomingulises trupis?
Võigemast: Veiko Tubin on meil helilooja ja helikujundaja, oleme Linnateatri aegadest koostööd teinud.
Piik: Ja laval on kolm näitlejannat, kelle ampluaa ulatub groteskist õrnuseni.
Võigemast: Ja selle peal panused ongi! Olen väga rahul selle trupiga. Ütlesin enne, et loen näitemänge näitleja pilguga ja siiamaani ei ole see tunnetus mind alt vedanud. Näidend on terav, vaimukas, kiire, see pole mingi mõnus sossutamine.
Ene Paaver